Make your own free website on Tripod.com

De La Motte

 

Räägi siis ja ütle ruttu, kuidas pääseda küll võiks veel
ilgest köiest, hirmsast ehtest, mis on valmis kokku jooksma
ümber meie kõigi kaelte. ...

J. W. v. Goethe, Faust II. (A. Sanga tõlkes)

Käesolev pisike ülevaade on pühendatud kriminaalpreventsiooni erinevatele meetoditele, nii sellistele, mis on käesoleval momendil kasutusel, kui ka neile toredaile meetoditele, mis teenimatult (või teenitult) aegade hämarusse vajunud.

Louis Püha 1263 aasta ediktiga määrati, et naisele mõistetud peksukaristuse peab täide viima samast soost isik:
"... et seda, kes rikkus seadust, pekstakse kohtuotsuse põhjal vitstega samasoolise isiku poolt: meest- mees, naisterahvast- naine ilma, et mehed juures viibiksid."

 

 

 

Vitstega peksmisele ja häbimärgistamisele mõisteti noor naisterahvas Jeanne de la Motte. Kurjategija võltsis kuninga allkirja, et osta kallis kaelakee ning selle müügist saadud raha enda peale kulutada. Kohtu otsuse põhjal riietati ta lahti ja seoti kaariku taha, võimaldamaks timukal paremini tegutseda. Seejärel põletati ta mõlemale õlale V (voleuse- vargaplika). Pärast seda kui peks lõppes, seoti naine kaariku küljest lahti. Vaja oli kuut meest, et neiut timuka küljest lahti kiskuda, kellele ta oli küünistades ja hammustades kaela viskunud. Sama arv abilisi läks vaja ka põletusraua kasutamisel, kusjuures kellelgi ei olnud aega jälgida, et häbimärgid kohtuotsuses antud kohtadesse sattuksid.

Kaasaegse kirjeldus.

Vaatame järgnevalt lähemalt Jeanne de Valois, krahvinna de la Motte lugu, mis "kaelakee afääri" nime all omal ajal küllalt tuntuks sai.. 

Kord kohtas Pariisi prevot' abikaasa kerjavat tüdrukut, kes palus almust iidse kuningasoo järeltulijale. Kohale sattunud vaimulik seletas, et tegemist on Henry II ebaseadusliku poja otsese järeltulijaga. Tütarlaps oli orb ja proua de Bellenville võttis ta Pariisi kaasa. 

Sugupuu tõestamine õnnestus,  võimaldades Jeanne vennal, kes nüüd kandis tiitlit- parun de Saint- Remy de Valois, mereväkke astuda, kus ta  saavutas leitnandi auastme. 1780 Jeanne abiellus ihukaardiväelase, krahv de la Motte'ga, kellel polnud mingit varandust, kuid seevastu oli laitmatu päritolu. Neiu kogu sissetulek koosnes väikesest pensionist, millest kaugeltki ei piisanud õukonnas hiilgamiseks.

Jeanne ei olnud klassikalises mõttes kaunitar, kuid tema noorusele ja värskusele lisandus nägus ja intelligentne näolapp, samuti oli ta meeldiv ja teravmeelne vestluspartner. Otsides võimalikku lisateenistust, kohtus Jeanne Tema Eminents kardinal de Rohan'ga, kes andis neiule kokku 20000 liivrit. 

Kardinali tagasihoidlik eesmärk oli mängida noore kuninganna juures sama rolli, mida omal ajal oli etendanud kardinal Mazarini Austria Anna juures. Jeanne otsustas sellele taotlusele rajada alus oma finantsilisele sõltumatusele.. Eminents jäi osava intrigaani võrku, kes väitis omavat väga lähedasi sidemeid kuningannaga, kellele sobival hetkel on kerge oma heategijat kiita, hajutades nii viimasegi kardinali õnnetu Viini- missiooni põhjustatud ebasoosingu.

Louis XV lasknud madame du Barry jaoks teha kaelakee. Kuninga surma järel jäi kaelakee juveliiride kätte, kes seda1700000 frangi eest, mis tublisti Marie Antoinette finantsilised võimalused ületas, uuele kuningannale pakkusid. 

Jeanne de la Motte'l õnnestus kaelakeed näha, kuna  Böhmer ja Bassange olid ehtest lahtisaamisest vägagi huvitatud,  lubades teha helde kingituse sellele, kes kee müügi korraldaks. Jeannel tuli pähe mõte teha kuningannale teene, muretsedes talle kaelakee, mida riigikassa olukord ei lubanud. 

Veennud kardinali müügil vahendajarolli asuma, kallutas ta sinnapoole ka kuninganna pankurid. Võibolla, et ta üritas veenda ka kuningannat, kuid viljatult. ebaedu sundis Jeanne'i, tõenäoliselt abikaasa kaasabil, pöörduma ühe erusandarmi poole, kes, olles küllalt tuntud dokumentide võltsija, oli talle ennemalt kardinal Rohani jaoks paar Marie Antoinette kirja võltsinud. Samuti tõmmati kaasa Caligostro, kes omas suurt mõju kardinal Rohani üle. 

Jeanne veenis kardinali, et kuninganna otsustas kuninga teadmata kee siiski osta, ja palus kardinalil oma usalduse märgiks see ost sooritada, andes kardinalile vastava summa peale enda allkirjastatud võlatähe. Kardinal jäi võltsitud dokumenti uskuma ja 1 veebruaril andsid juveliirid Versailles's Jeannele vutlari kaelakeega, kes selle kardinali juuresolekul kammerteenri osa mängivale kaasosalisele üle andis. Krahv de la Motte sõitis kohe kaelakeega Londonisse.

15 august 1785 astus lossikabelis teenistuseks valmistuva kardinali juurde šveitsi kaardiväelane, kes teatas, et kuningas ootab Eminentsi oma kabinetis. Kuningas esitas Marie Antoinette juuresolekul mõned küsimused kaelakee kohta. Kuninganna eitas igasugust kontakti Rohan'ga, kelle kaardiväeleitnant seejärel Bastilles'e toimetas. 

Päeval pärast kardinali arreteerimist vahistati ka Jeanne, kes üritas end oma kodukülas varjata. Ülekuulamisel väitis ta, et kõiges oli süüdi Caligostro, kelle käes teemandid ka olevat.

 

 

 

 

 

5 septembril anti asja uurimine üle Pariisi parlamendile. Kohtuprotsess algas 22 detsembril. 29 detsembril esitas parlamendi peaprokurör süüdistuse. 31 detsembril langetati otsus:
1 punkt- kuninganna allkiri oli võltsitud.
2 punkt- krahv de la Motte  mõistetakse eluks ajaks galeeridele.
3 punkt- Jeanne de Saint Remy de Valois, härra de la Motte abikaasa mõistetakse avalikule patukahetsusele, silmus kaelas, teda karistatakse nuudiga, mõlemad õlad häbimärgistatakse V-ga  ning mõistetakse eluks ajaks vangi.
4 punkt- võltsija saadetakse maalt välja.
5 punkt- õuedaam vabastatakse oma kohustustest. 
5 punkt- Caligostro mõistetakse õigeks.
6 punkt- kardinal Rohan mõistetakse õigeks. 

 Järgmisel päeval parlamendi istungjärk lõppes, mis lükkas otsuse täideviimise edasi. Jeannele teda ootavast saatusest ei teatatud. Uue istungjärgu alguses vormistati otsus lõplikult.

21 juunil 1786 kutsus Pariisi parlamendi peaprokurör enda juurde ülemtimuka, paludes karistamise ilma suurema kärata ära korraldada. Ülemtimukas nõudis endale kõik volitused asja korraldamiseks, millega prokurör nõustus.

Charles Henry Sanson asus tegutsema. Saanud vanglaülemalt teade, et Jeanne on harjunud suhtlema vanglaülema naisega, saatis Sanson tolle järgmisel hommikul vara süüdimõistetu kambrisse teatama, et advokaat soovib temaga rääkida. Jeanne tõusis voodist ja riietus kiiresti. Kui naine kambrist välja astus, haarasid ukse taga peitunud timukasulased ta kinni, Sanson jõudis kambriukse end lahti kiskunud naisterahva nina ees viimasel hetkel kinni lüüa. Timukas sai nüüd oma klienti lähemalt silmitseda, eriti jäi talle meelde naise tanu alt paistev lopsakas juuksepahmakas, õrn nahk ja laitmatu kehaehitus.

Naine viidi ruumi, kus ootas parlamendikomisjon. Kohtusekretär alustas otsuse ettelugemist. Kui jõuti kohani, milles krahvinna de la Motte süüdi tunnistati, hakkas naine kokkupigistatud huuli närima. Kui jõuti karistuseni, viskus naine ettepoole, nii et viis tugevat meest tema kinnihoidmisega vaevu toime tulid. Kulus oma kümme minutit, et teda kinni siduda, misjärel naine talutati vanglahoovi  püstitatud tapalavale. Kuna kell oli alles kuus hommikul, siis ei olnud puitvõre taha veel eriti palju uudishimulikku rahvast kogunenud, mis oligi Sansoni nii varast tundi kasutama sundinud.

Naise lahtiriietamine võttis mõne aja, kuna timuka töövahendite nägemine põhjustas ohvril uue hüsteeriahoo. Kõhuli laudadel, tõi Jeanne kuuldavale hirmsaid needusi kardinal Rohani aadressil;  teda kuuldi pomisemas: "Ma kannatan seda häbi iseenda süül; mul oleks vaja olnud öelda ainult üks sõna  ning mind oleks üles poodud."  Talle anti 20 vitsahoopi. Platvormile istuma aidatud ja rahunenud Jeanne oli kohtuotsuse lõpu arvatavasti kõrvust mööda lasknud- kui Sanson põletusraua naise paljastatud õla vastu surus karjatas ohver nagu haavatud hüään ja lõi hambad timuka kätte. Timukasulaste käes viskleva naise teisele õlale häbimärgi põletamine ei tahtnud kuidagi õnnestuda, lõpuks ihu tabades sattus põletusraud pigem vastu Jeanne rinda kui õlga. 

Kui ettenähtud protseduur oli lõpetatud, pandi naine kinnisesse tõlda, millega ta Salpetriere'i toimetati. Seal aeti Jeanne pea paljaks ja naine pisteti üksikkongi. Eluaegne vangistus kestis 10 kuud, misjärel krahvinna de la Motte meesterõivastes vanglast põgenes ja Inglismaale siirdus. 

Pealeht Ruth Ellis Irma Grese De La Motte Jean Livingstone Beatrice Cenci Grete Beier

Saateks Märkusi Otsing Viited

Wednesday, 06. October 1999. A.