Make your own free website on Tripod.com

Grete Beier

  Wie sie mich binden und packen!
Zum Blutstuhl bin ich schon entrückt
Schon zuckt nach jedem Nacken
die Schärfe, die nach meinem zückt.
Stumm liegt die Welt wie das Grab!

Tunnen timuka kätt oma tukal
mind tapalavale viiakse.
Juba võpatab iga kukal,
kui minu kaelale vihiseb raud.
Maailm on vait kui haud!

J. W. v. Goethe, Faust I. (A. Sanga tõlkes)

 

Saksa Fallbeil
Tüüpiline Saksamaa giljotiin. Iseloomulik on märksa väiksem kõrgus, kui Prantsusmaa mudelil, samuti paljude metallosade kasutamine.

 

Saksimaa

 

Ohver koos mõrtsukaga
Henrik Preßler ja Margarete Beier mais 1907

Freibergi Maakohtu hoone põhjahoovis võis näha muuhulgas palju kohaliku jäägripataljoni ohvitsere, kohtuametnikke, mitmeid vannutatud mehi, riiklike kolleegiumide liikmeid, arste jne.

Hoone keskmise tiiva nurka oli püstitatud giljotiin, mille ümber tõsise toimetuse osalised hajusa parve moodustasid.

Viis minutit enne poolt seitset avanes prokuratuuri tiibhoone kõrvaluks ja sellest väljusid Grete Beieri mõrvaprotsessis süüdistust esindanud prokurör Dr. Mannli juhtimisel kohtukolleegiumi liikmed ja eesistuja Dr. Rudert, samuti 12 tunnistajat (peamiselt härrad riiklikest kolleegiumitest), peaprokurör Bernhard, bürgermeister Bluher ja mõned teised härrad.

Prokurör ja kohtunikud kandsid talaari. Viimastel vähestel hetkedel vahetas prokurör mõne sõna timukaga, kes musta rõivastatult oli koos kahe abilisega giljotiini trepi juurde rivistunud.

Kell lõi pool seitse. Terav kellahelin andis Maakohtu taga paiknevasse vanglasse märku alustada viimset teekonda. Kõikide pilgud pöördusid tahapoole, kust, läbi õitsvate aedade, hukkamõistetu ilmuma pidi. Aeglaste sammudega tuli ta sealt, tema paremal käel Dresdenist pärit advokaat Dr. Knoll, vasakul pastor Schmidt, vanglavaimulik ornaadis, kes surmamõistetut vaiksel häälel julgustas ja lohutas.

Grete Beier hoidis käsi ristis ja pilku langetatult aga tema kõnnak oli kindel, ainult pea oli kergelt langetatud.

Ta oli väga kahvatu aga ta näos ei olnud midagi muutunud: ikka samad kahepäevase vandekohtu istungi ajal tuttavaks saanud näojooned, reetmata kübetki mõrvari hinges toimuvat; ta oli rahulik ja täielikult ettevalmistunud- ja see jäine rahu mõjus hirmutavalt.

Aeglaselt, peaaegu kõheldes, astus ta edasi.

Mustal kleidil, mida ta kandis oli kaelus ja kukal paljastatu ja dekoltee volangidega ääristatud.

Nii sammus ta vastu oma süüdistajatele ja kohtunikele.

Prokurör Dr. Mannl astus ette, kuulutades kõrgendatud häälel järgmist:
"Maria Margarethe Beier Erbisdorfist on Freibergi Maakohtu poolt mõrva eest surma mõistetud. Otsus on jõustunud. Tema Majesteet Kuningas ei pidanud võimalikuks oma armuandmisõigust kasutada. Otsus tuleb seega täide viia. Maakonnatimukas Brant, ma annan kurjategija teile üle."

Vaimulik ja advokaat olid vahepeal tagasi tõmbunud. Timukas ja üks tema abilistest talutasid surmamõistetu aeglaselt tapalavani ja selle viiest astmest üles.

Grete Beier asus tapalaudile, mille jalgealune oli kõrgendusega varustatud, et seda hukkamõistetu väikese koguga sobitada.

Järgnev toimus välgukiirusel. Pandlad sulgusid hukatava selja taga. Laudi langetati horisontaalasendisse. Siis karjatas mõrvar! See kõlas ängistavalt (täis hirmu), harda palvena, kuidas nii kaua kogunenud meeleheide võitles see end väheste sõnadena välja:
"Isa, Sinu kätesse annan ma oma hinge- Isa -!!"
Siis sulgus ring kaela ümber ja nuga vuhises alla.

Timukas paljastas pea ja teatas prokurörile:
"Härra prokurör, kohtuotsus on täide viidud."

Kogu protseduur võttis hetkest, mil kurjategija vanglahoonest lahkus, kuni kohtuotsuse täideviimiseni aega kokku ainult 3 minutit.

kohaliku ajalehe 61. aastakäigu 170. nr

Ülal toodud väljavõte ajaleheartiklist käsitleb omal ajal küllalt tuntud juhtumit, nimelt käib jutt 1908 aasta 23 juulil Saksimaal toimunud hukkamisest, mil 22- aastase Grete Beieri (sünd 5.9.1885) pea giljotiini all langes.

35- aastase peainsener Preßleriga kihlus Grete 1906 aasta 18 märtsil. Olles eelnevalt koos emaga ette valmistanud võltsitud testamendi, saabub Grete 1907 aasta 13 mail Chemnitzisse, kus Preßler tal raudteejaamas vastas on. Paar siirdub peigmehe korterisse (14 mai on määratud pulmapäevaks), kus juuakse kohvi, misjärel palub Preßler oma Gretelit talle munalikööri segada. Insener saabki soovitu, kuid mürgilisandiga. Kui kaaliumtsüaniid oli mõjunud, pistab pruut revolvritoru peigmehele suhu ja vajutab päästikule; ametlik versioon- enesetapp.

Grete arreteeritakse 27 juunil. 7 novembril tunnistab ta üles mõrva (varem on esitatud süüdistused kelmuses ja abordis). 24 jaanuaril tunnistab kohtupsühhiaatriline ekspertiis Grete süüdivaks, mõrvaprotsess algab 29 juunil 1908. Kaks päeva kestnud protsess lõpeb Gretele surmaotsuse langetamisega. Friedrich August, jumala armust Saksimaa kuningas, keeldub teisipäeval 21 juulil armuandmisõiguse kasutamisest. Kui prokurör sama päeva pärastlõunal Gretele kuninga otsusest teatab, satub too vaid hetkeks segadusse. Kui hingekarjane neiult paar päeva enne laupäevaks planeeritud hukkamist uurib, kas too ka oma tegu kahetseb, vastab Grete:
"Ma kahetsen kõike halba, mida ma teinud olen, aga ma peaks valetama, väites end mõrva pärast kahetsust tundvat."

Juhtum äratas laialdast vastukaja, nii võiks tuua katkendid "Dresdener Rundschau" 1908 aasta 1 augusti numbrist:
"Rohkem, kui nädal on möödunud sellest Saksimaa kultuuriloo seisukohalt mõtlemapanevast päevast, mil Freibergi kohtukojas õitsvas nooruses neiu pea tapalavalt liivale veeres. /.../
Kui enamikes kultuurriikides surmanuhtlus kaotatud /../ pakutakse meil rahvale nii vastikut, brutaalset, eemaletõukavat näitemängu, nagu noore tüdruku tõurastamine, mehekäega maha nottimine, sadade uudishimulike jõllitajate ees /.../."

Juba 26 septembril 1908 linastus Oldenburgi laadal Robert Melichi kinoteatris juhtunu teemaline film: "Irrwege der Liebe ? la Grete Beier"

Pealeht Ruth Ellis Irma Grese De La Motte Jean Livingstone Beatrice Cenci Grete Beier

Saateks Märkusi Otsing Viited

Wednesday, 06. October 1999. A.