Make your own free website on Tripod.com

Irma Grese

Kell oli just viis saanud, kui Albert Pierrepoint 11 detsembril 1945 Buckeburgi lennujaamas Saksamaa pinnale astus . Väikesekasvulist ja alati ülimalt korrektse välimusega meest oli vastu võtma tulnud ainult Hamleni linnapea oma vana džiibi ja autojuhiga, moodustades nii küllalt suure kontrasti reisijat Northolti lennuväljani jälitanud reporterite ja fotograafide jõuguga. Kolmekesi sõitsid nad nelikümmend minutit läbi õhtuhämaruses laastatud maa moosekantide linna. Seal oli kogunenud grupp briti ohvitsere, mõned neist varem Kuninglikus Vanglate Ametis töötanud, arutamaks kuidas lahendada erakordset probleemi Briti kohtupraktikas- ühe päevaga tuli puua 13 süüdimõistetut. Pikaleveninud vaidluse lõpetas saabunud Londoni ülemtimukas, kes otsustas kogu protseduuri planeerimise oma õlgadele võtta. Kui Albert Pierrepoint lõpuks voodisse sai, oli tal jäänud 31 tundi ettevalmistuste tegemiseks.

Bergen- Belseni protsess
Bergen-Belseni protsessi ajal 17 septembril 1945 süüpingis Lüneburgis
7-Elizabeth Volkenrath- surmanuhtlus täide viidud 13.12.1945,
, 8-Herta Ehlert- 15 aastat vabadusekaotust, vabastatud 1953,
9-Irma Grese- surmanuhtlus täide viidud 13.12.1945,
10-Ilse Lothe- õigeks mõistetud,
11- Hilde Lebauer- 10 aastat vabadusekaotust, vabastatud 1950.

Novembris 1945 teatas feldmarssal Montgomery peakorter Saksamaal pressile, et Bergen- Belseni protsessis süüdimõistetute armuandmispalved on tagasi lükatud ja Albert Pierrepointole on tehtud ülesandeks surmaotsused täide viia. Londoni ülemtimukat tabas see teade ootamatult, põhjustades mitmeid ebameeldivusi, oli ju ta harjunud oma tööd tehes võimalikult vähe tähelepanu äratama kuid nüüd oli ta "trepi ees laagris rohkem reportereid, kui mõne tuntud mõrvas kahtlustatu arreteerimist ootamas". Kari reportereid ja fotograafe jälitas Pierrepointi ka Northolti lennuväljale.

Kolm pildikest Irmast

Kui kliendi kehakaal on kg, siis sobiv kukkumiskõrgus on Inglismaal cm
   

ja Ameerikas vastavalt

cm

  


Irma Grese


Bergen- Belseni naisvalvurid

Irma Grese sündis 7 oktoobril 1923 Wrechenis Pasewalki lähedal Kagu- Mecklenburgi põllumajanduslikus piirkonnas. Ta elas koos meierist isa Alfredi, ema ja nelja õe- vennaga mõisas. 1936 sooritas ema Berta Grese arvatavasti abieluprobleemide tõttu enesetapu.

175 elanikuga külakeses polnud BDM gruppi. 1937 aastast NSDAP liige Alfred Grese keelas tütrel rattaga lähedalasuvasse Fürstenhagenisse sõita, pidades seda liiga ohtlikuks, mistõttu Irma noorteorganisatsiooni ei kuulunud.

1938, 14 aastasena lõpetas ta kooli ja teenis ühe aasta ("Landjahr") tööteenistuses (Reichsarbeitsdienst). Kuus kuud töötas ta lähedalasuvas mõisas, ülejäänud aja meiereis Lycheni lähedal, umbes 40 kilomeetrit kodust. Saanud 15- aastaseks sai Irmast sanitar Hohenlycheni SS- sanatooriumis kahea aasta jooksul üritas ta korduvalt õdede kursustele pääseda. Kui Irma 1942 järjekordse taotluse esitas, suunati ta meiereisse Fürstenbergi. 1942 aasta juunis üritas ta ühe Hohenlycheni õe soovitusel uuesti. Kui ka seekordne taotlus tagasi lükati, esitas neiu taotluse SS-i astumiseks ning ta saadeti Ravensbrücki koonduslaagrisse, kus asus naisvalvurite koolituskeskus.

Ravensbrückis oli Irma ülesandeks väiksemate gruppide töö jälgimine. Ta külastas korduvalt perekonda Wrechenis.

Märtsis 1943 saadeti Irma Auschwitzi, kus ta tihti A- ja B- laagrite vahel vaheldus. Alguses töötas ta telefonistina blokiülema kabinetis, aasta jooksul jõudis ta olla tee- ja aiatööde ülevaatajaks. 14 mail 1944 suunati ta C- laagrisse, mis kujutas endast naistelaagrit ja aasta lõpul pealaagisse (Auchwitz I). 18 jaanuaril 1945 saatis ta laagri evakueerimisega seoses transpordi Ravensbrücki, kus ta oma teenistust jätkas. Ravensbrücki evakueerimisel suundus ta transpordiga Bergen-Belsenisse, kus ta auaste oli Kommandoführerin, praktiliselt oli ka siin tal ülevaataja kohustused.

17 aprillil 1945 ta vahistati laagi territooriumil. 17 Mail viidi Irma Celleri vanglasse, kuhu ta kuni kohtuotsuse langetamiseni 17 novembril 1945 jäi, misjärel ta Hamelni vanglasse üle viidi.


Irma Grese

Surmamõistetute kambrid Plötzensee vanglas
Plötzensee surmamõistetute kambrid. (Kuigi Irma Grese poodi Hamleni vanglas, oli sisseseade erinevates III Reichi kinnipidamiskohtades sarnane).

Valik briti poomissilmuseid
Poomissilmused Scotland Yardi muuseumist. Briti silmusele on iseloomulik hõõrdumise vähendamiseks nahaga kaetud osa ja köie otsa pletidud puks, millest too kergesti läbi jookseb.

RSM O'Neil andis käsu "Tooge Irma Grese!" Neiu väljus oma kambrist ja tuli naeratades meie juurde. Ta oli just selline kena tüdruk, kellega kohtama minemisest igaüks unistab. Ta vastas kõigile O'Neili küsimustele; kui seersant vanust küsis, neiu vaikis ja muigas kelmikalt. Ma märkasin, et me mõlemad naeratame talle vastu, .tundes naisterahva vanuse küsimisel tavlist piinlikkust. Viimaks ütles ta: "Kakskümmend üks", mis vastas meie andmetele. See kahekümne ühe aastane blond tüdruk, kes armastas vange ratsapiitsaga surnuks peksta, oli, nagu ma ühelt tema kaasvalvurilt kuulsin, vastutav vähemalt kolmekümne surma eest päevas. O'Neil käskis neiul kaalule astuda. "Schnell!," palus too.

Elisabeth Volkenrath oli järgmine, kes välja kutsuti. Ka tema oli teinud valikut gaasikambrite jaoks. Lisaks sellele oli tema suhtumine kinnipeetavatesse teinud temast "laagi vihatuima naise". Minu arvates, kui ta suutis üle trumbata Irma Grese, pidi ta lihtsalt peletislik olema. Ta oli hea välimusega naine. Kuigi ta meile ei naeratanud, tundus naine tasakaalukas, kuigi erutatud. Talle järgnes Juana Bormann, "naine koertega", kes tavatses lasta koertel kinnipeetavaid tükkideks rebida. Mööda koridori meie poole longates tundus ta vana ja kurnatuna. Oma neljakümne kahe eluaasta juures oli tal pikkust veidi üle viie jala (153cm) ja lapse kaal 101 naela (46kg). Kaalule astudes naine värises, pomisedes saksa keeles: "Ka minul on tunded!"

Paberipakk kaenla all, läksin tagasi oma tuppa, kus veetsin järgmised kaks tundi iga surmamõistetu jaoks sobiva köiepikkuse rehkendamisega. See ülesanne polnud kergete killast kuna iga hukkamise järel pidin ma köie pikkust muutma, mis omakorda sõltus hukatavate järjekorrast. Nii olin ma väga mures, kuna selle pretsedenditu masshukkamise juures oli neetult lihtne köie pikkusi segamini ajada, kui hukatavad vales järjekorras tuuakse. Kuid lõpuks lahendasin ma probleemi, otsustades, et alustada tuleb naistega. Surmamõistetute kambrid asusid võllale nii lähedal, et hukatavad pidid kuulma langluugi avanemise korduvaid helisid. Ma ei tahtnud naiste piina pikendada ja otsustasin puua esiteks naised ühekaupa ja jätkata meeste paarispoomisega.

Ma pidin veel, tegemaks viimaseid katseid, mööda koridori, kus silmad mind ukseluukidest jälgisid, hukkamisruumi tagasi minema. Me proovisime kogu protseduuri korduvalt, teades, et surmamõistetud teavad, mida me teeme. /.../

Mind äratati kell kuus järgmisel hommikul. Oli reede, 13 detsember 1945. Ma seadsin sammud vangla poole, kus kohtasin O'Neili ja üht teist ohvitseri. Ettenähtud tunnistajad hakkasid saabuma ning lõpuks ilmus ka protseduuri eest vastutav briti ohvitser, kelleks oli brigaadikndral Paton- Walsh, keda ma tundsin juba enne sõda, kui ta oli veel Wandsworthi asekomandant. Koos temaga oli Miss Wilson, Manchesteri asekubrner, kes oli kutsutud kuna ees seisis naiste poomine. Paar minutit enne täistundi küsis brigaadikindral: "Kas sa oled valmis, Pierrepoint?" "Yes sir," vastasin mina. "Härrased, järgnege mulle," lausus ta seepeale ning protsessioon algas.

Me ronisime mööda treppe surmamõistetute kambriteni. Saksa ohvitser paiskas koridoriukse lahti ja me sammusime kambritereast mööda hukkamisruumi. Ohvitserid võtsid valvelseisaku. Brigaadikindral Paton-Walsh seisis, jälgides käekella. Ta andis mulle märku ja kambris oli kuulda väljahingatava õhu vilinat. Ma astusin koridori, hüüdes: "Irma Grese!"l

Sakslastest valvurid sulgesid kaheteistkümne ukse piiluaugud ja avasid ühe ukse. Irma Grese astus välja. Kamber oli mulle sisenemiseks liiga väike, nii et ma pidin neiu koridoris siduma. "Järgne mulle," laususin inglise keeles ning O'Neil kordas käsku saksa keeles. Neiu sammus hukkamisruumi, .vaatas hetkeks üksisilmi sinna kogunenud ametnikke ning astus langluugi keskele kuhu ma olin kriidiga märgi teinud. Ta seisis sellel märgil väga kindlalt ja kui ma talle valget puuvillast kapuutsi pähe tõmbasin ütles ta mulle jõuetu häälega: "Schnell!" Langluuk raksatas lahti ning ma laskusin alla saadetuna arstist, kes surma konstanteeris. Kahekümne minuti pärast võeti neiu keha alla ja pandi kirstu, valmis matmiseks.

Kümne minuti pärast oli mul Elisabeth Volkenrathi jaoks simus valmis ja ma astusin koridori tema nime hüüdes. Poole tunni pärast poosin ma Juana Bormanni. Nüüd tegime pausi ja jõime tassikese teed.

Albert Pierrepoint, Executioner Pierrepoint

 

Hamelnis Hukatud sõjakurjategija Irma Gersele kuulunud esemed. Antud üle hukatu õdedele.
sularaha 439,65 RM
hoiuraamat 4391,54 RM
6 kollasest metallist sõrmust
1 nahktrippidega sukahoidja
1 vihmamantel
1 tolmumantel
3 särki
2 pidžaamat
1 põll
3 sukapaari
1 sinine kingapaar
1 säärsaapad
1 kleit
2 sokipaari
1 seelik
2 pluusi
1 sinine pullover
1 rätik
2 püksikud
1 rinnahoidja
1 seljakott
1 rahakott
1 sünnitunnistus
2 kammi
1 ratsapüksid

 

 

 Pealeht Ruth Ellis Irma Grese De La Motte Jean Livingstone Beatrice Cenci Grete Beier

Friday, 24. September 1999. A.