Make your own free website on Tripod.com

Beatrice Cenci

  Wie sie mich binden und packen!
Zum Blutstuhl bin ich schon entrückt
Schon zuckt nach jedem Nacken
die Schärfe, die nach meinem zückt.
Stumm liegt die Welt wie das Grab!

Tunnen timuka kätt oma tukal
mind tapalavale viiakse.
Juba võpatab iga kukal,
kui minu kaelale vihiseb raud.
Maailm on vait kui haud!

J. W. v. Goethe, Faust I. (A. Sanga tõlkes)

Mannaia

Mannaia

Beatrice Cenci
Beatrice Cenci arvatavasti Guido Reni maali põhjal tehtud gravüürilt

Susanna
Detail Guido Reni Susannast, modell võib olla Beatrice Cenci.

Beatrice Cenci vanglas

Beatrice Cenci vanglas. Paremal on kujutatud Guido Renit neiut maalimas. Detail Achille Leonardi maalist (1830-40).

Alessandro Beatrice peaga
Ülemtimukas Alessandro Braccio, käes Beatrize Cenci pea 11 septembril 1599.

See võis olla öösel kella nelja paiku (vastu 11. septembrit 1599 ), kui paavst oma otsustava sõna ütles. /.../

Sant Angelo silla platsil oli üles seatud suur tapalava, millel oli laud ahelatega ja mannaia (giljotiinitaoline riist). Kolmeteistkümnendal tunnil (kell kaheksa hommikul) tõi Halastuse ordu oma suure krutsifiksi vangla ukse ette. /.../

Vangla väravasse jõudnud, kirikulipp peatus, mõlemad naised tulid välja, palvetasid ja andsid pühale krutsifiksile süüd ning hakkasid siis üksteise taga kõndides astuma. /.../

Küünarnukist ülespoole olid naistel käsivarred keha külge seotud, käed aga vabad, nii et mõlemad said kanda krutsifiksi, mida nad silmade ees hoidsid. Kleidivarrukad olid hästi avarad, nii et võis näha käsivarsi, mida katsid randmekohas tihedalt kinniseotud särgivarrukad, nagu siinmaal kombeks. /.../

Naised viidi kohe kabelisse, mis oli selleks ette valmistatud /.../

Timukas läks sinjoora Lucrezia Petroni järele, kelle käed olid selja taha kinni seotud ja kellel polnud enam linikut õlgadel Platsile ilmus ta koos kirikulipuga, pea ümber must taftloor; seal palus ta Jumalalt kõik oma patud andeks ja andis ristilöödu pühadele haavadele suud. Tal kasti jätta tuhvlid tapalava ette; kuna ta oli väga paks, siis oli tal ülesronimisega raskusi. Kui ta juba tapalaval seisis ja talt must taftloor peast võeti, siis kannatas ta väga sellepärast, et pidi end näitama paljaste rindade ja õlgadega; ta vaatas iseennast, mannaiat ja kehitas siis kõigega leppides aeglaselt õlgu; pisarad tulid talle silma; ta ütles: «Oo, mu Jumal!... Ja teie, mu vennad, palvetage mu hinge eest.»

Teadmata, kuidas olla, küsis ta ülemtimuka Alessandro käest, mida ta peab tegema. See käskis tal kaksiratsa laua peale istuda, see liigutus aga riivas tema häbitunnet, ja selleks kulus tal tükk aega. (Järgnevad detailid on talutavad itaalia publikule, kes tahab kõike viimse kui üksikasjani teada; prantsuse lugejale piisab teadmisest, et vaene naine häbelikkusest oma rinda vigastas; timukas näitas rahvale tema pead ja mässis selle siis musta taftloori sisse.) /.../

Kui timukas lõpuks tema ette ilmus, köis käes, ütles Beatrice:
«Seo kinni see keha, mida on tarvis nuhelda, ja vabasta hing, mis peab jõudma surematuse ja igavese au sisse.»

Siis tõusis ta püsti, luges palve, jättis tuhvlid alla trepi juurde, jõudis üles tapalavale ja tõstis nobedasti jala üle laua, asetas kaela nannaia'le ja seadis end ise sobivasse asendisse, et timukas tema külge ei puutuks. Oma kiire tegutsemisega saavutas ta seda, et sel hetkel, kui taftist loor ära võeti, ei näinudki pealtvaatajad tema õlgu ja rinda. Surmahoopi tuli kaua oodata, sest mingi takistus tuli vahele. Kogu selle aja palvetas ta valju häälega Jeesuse Kristuse ja kõige pühama Neitsi poole.

Saatuslikul silmapilgul läbis keha tugev tõmblus./.../

Beatrice Cenci, keda igavesti taga leinatakse, oli täpselt kuusteist aastat vana; ta oli väikest kasvu, aga meeldivalt priske ja lohukestega põskedes; /.../ Tal oli väike suu ja loomulikud lokid. Kui ta surma läks, siis langesid ta kuldsed juuksed silmadele, mis nägi väga graatsiline välja ja äratas kaastunnet.

Stendhal, Itaalia kroonikad, Cenci.

Ülaltoodud kirjeldus kajastab krahv Francesco Cenci, Romagna ühe mõjuvõimsama perekonna pea 9 septembril 1598 aset leidnud mõrva süüdlaste hukkamist. Mõrva organiseerimise eest mõisteti surma Francesco Cenci tütar Beatrice, poeg Giacomo ja abikaasa (laulatus 1595) Lucrecia. Algselt käskis Clemens, Pontifex Maximus, selle jõleda parricidumi süüdlased metsikute hobuste saba külge siduda, kuid mitmete kardinalide ühiste jõupingutuste tulemusena õnnestus veenda paavsti seda otsust muutma.

Stendahl pakub Beatrice Cenci vanuseks hukkamise hetkel 16 aastat, kuid on levinud ka sünnikuupäev 6 veebruar 1577, seega oli neiu surma minnes 22 aastane..

Üks tolleaegne autor Jutustab, et Clemens VIII olevat Beatrice hingeõnnistuse pärast suures mures olnud; kuna ta teadis, et neiu on ebaõiglaselt süüdi mõistetud, olevat ta kartnud, et too teeb midagi mõtlematut. Hetkel, kui tütarlaps pea mannaia alla pani, kõlanud Sant' Angelo kindlusest, mille müüridelt tapalava hästi näha oli, suurtükipauk. Paavst, kes samal ajal Montecavallos palvetas, oodanud seda märguannet ning andnud otsekohe Beatricele paavsti ülima patukustutuse in articulo mortis. Sellest ka viivitus viimasel hetkel. Beatrice väsis ootamast ja hakkas end uuesti püsti ajama, kui timukas käskis tal kaela uuesti pakule panna.

Kui kirves langes ja neiu pea tapalava laudadel veeres, ajas ta keha end hetkeks püsti, vajudes seejärel raskelt mannaiale. Kui ülemtimukas Alessandro Braccio Beatrice pea juukseidpidi rahvale näitamiseks üles tõstis, hüüdis ta pisarsilmil: "Siin on oma ilu ohvriks langenud Rooma neiu pea!" ("Ecco, ls testa di una donzella romana martire della sua belezza").

Neiu keha kirstu panemisel libises see munga käte vahelt ja tapalavalt kukkudes kastis verejoaga liivast pinnast. kuna neiul üll olnud ürp munga käes rippus, jäi alasti torso, üleni vere ja poriga kaetud, maha lebama, nii et selle puhtaks pesemisega oli tükk tegemist.

 

 

Pealeht Ruth Ellis Irma Grese De La Motte Jean Livingstone Beatrice Cenci Grete Beier

Saateks Märkusi Otsing Viited

Wednesday, 06. October 1999. A.