Make your own free website on Tripod.com

Kaagiga ja kaagil

 

Sie stirbt einen edlen Tod;
Doch am hohen Balken drinnen, der des Daches Giebel trägt,
Wie im Vogelfang die Drosseln, zappelt ihr der Reihe nach.

Õilis surm tal seisab ees,
ent aampalgi küljes kõrgel uhke hoone harja all
justkui paela püütud linnud reas te vaesed siplete.

J. W. v. Goethe, Faust II. (A. Sanga tõlkes)

Käesolev pisike ülevaade on pühendatud kriminaalpreventsiooni erinevatele meetoditele, nii sellistele, mis on käesoleval momendil kasutusel, kui ka neile toredaile meetoditele, mis teenimatult (või teenitult) aegade hämarusse vajunud.

Juuli alguses 1955 sai Albert Pierrepoint teate, et 13 kuupäeval vajatakse tema teeneid Londonis. 12 juuli pärastlõunal seisis lühikest kasvu ning alati korrektne mees Põhja- Londonis Holloway vangla värava taga. Ametnike poolt lahkelt vastu võetud ja jalgu puhates tassikese teed joonud, juhatati ta kongi ukse juurde. Läbi augu nägi ta kahvatut noort naist piiblit lugemas. Ametnikelt sai ta paberi vajalike andmetega: pikkus-5 jalga 2 tolli (153 cm), kaal-103 naela (47 kg). Ülemtimukas siirdus hukkamisruumi, kus asus liivakoti abil langluugi vedrumehhanismi kontrollima.

 

Kui kliendi kehakaal on kg, siis sobiv kukkumiskõrgus on Inglismaal cm
   

ja Ameerikas vastavalt

cm

 

Kolm pildikest Ruthist

Klubi perenaine

Ruth Hornby sündis Ryhlis 1926 aastal. 15- aastasena kodunt lahjudes asus Ruth tööle ettekandjana. Varsti asus tööle laskemoonatehases. Juba siis blondeeris ta oma juuksed. 1944 sai ta ühe Kanada sõduriga lapse (poeg, sooritas 1982 enesetapu). Varsti pärast lapse sündi leidis ta tööd aktimodellina. Kiiresti arenevas East Endi meelelahutusmaailmas õnnestus Ruthil saada klubi perenaiseks, saades lisateenistust prostituudina. 1950 abiellus ta ühe oma kliendiga- alkohoolikust hambaarsti John Ellisega, kellega sai tütre, varsti pärast mida paar ka lahku läks. Ruth jätkas tegevust Little Club'i juhtimisel. 1953 kohtas ta esmakordselt heast perekonnast pärit David Blackely'd, kes oli tol ajal küllalt tuntud võidusõitja.

1955 aasta 1. Ülestõusmispüha õhtul tulistas Ruth tänaval Davidi pihta .38 Smith and Wesson'st kaks lasku. Kui too maha vajus astus Ruth lamava armukese juurde ja tühjendas revolvri. Üks kuul haavas rikošetiga kergelt juhuslikku möödujat (ühe pangaametniku abikaasa).

20 juunil alanud kohtuprotsessil Old Bailey's jäi mulje, et kirest ja hingepiinast kurnatud Ruth tahtis oma armastatu mõrva eest surra. Oma advokaatide ahastuseks ilmus Ruth süüaluste pingile blondeeritud juustega, kandes musta kaheosalist kostüümi ning valget pluusi. Nii kujutas ta end oma minevikule sobiva välimusega, esitades veenvalt tollases argoos brassy tart'ks kutsutud tüüpi. See vesinikperoksiidi pudel võis olla põhjus, miks Ruth ei pääsenud süüdistusega pangaametniku abikaasa sõrme vigastamises.

Prokurör Humphries esitas ainult ühe küsimuse: "Mrs Ellis, kui te David Blakely'd lähedalt revolvrist tulistasite, mis oli teil plaanis teha?" Saatuslik vastus kõlas: "On ilmselge, et kui ma teda tulistasin, tahtsin ma teda tappa!" ("It was obvious that when I shot him I intended to kill him." )

Vandekohtul kulus süüdimõistava otsuse langetamiseks ainult 23 minutit. Kohtunik Havers, tõmmanud pähe musta bareti, luges ette traditsioonilise vormeli:
"The sentence of the Court upon you is that you be taken hence to a lawful prison, and thence to a place of execution, and that you there be hanged by the neck until you be dead..."

Otsuse ära kuulanud, ei muutunud Ruth hüsteeriliseks vaid pöördus korraks kiiresti publiku hulgas viibivate sõprade poole, naeratas ja astus rahulikult trepist alla.

28-aastane Ruth pidi kohtuotsuse täideviimist ootama 3 nädalat ja 3 päeva. Kui advokaat naisele lõpuks teatas, et kõik lootused armuandmisele on kustunud ja poomispäev määratud, viskus Ruth kongis voodile, nuuksudes: "Ma ei taha surra!" See oli ainus hetk kogu aja jooksul, mil ta surmaotsuse täideviimist ootas, kui Ruth enesevalitsuse kaotas..


Ruth Ellise surmatunnistus Holloway vangla väraval.

13 juuli varahommikul krirjutas Ruth Ellis oma viimase kirja surmamõistetute kambrist: "Kell on 7 hommikul. Kõik on on siin Holloways imekenad. See on vaid kinnitus, lohutamaks mu perekonda, et ma ei muuda oma mõttelaadi viimasel hetkel ega murra oma lubadust Davidi emale." ("Ma lähen suma Teie poega armastades!").

Ta veetis viimsed tunnid kambris krutsifiksi ees palvetades. Mõni minut enne üheksat hommikul sisenesid kambrisse vanglaametnikud, teatamaks et aeg on kätte jõudnud. Ruthile pakuti suur klaas brändit, mille ta tänulikult vastu võttis. Tänanud ametivõime nende lahkuse eest, astus ta kindlalt hukkamisruumi, kus Albert Pierrepoint juba ootas. Ruth vaatas silmust sama erakordse rahuga, mis iseloomustas teda ka kogu kohtuprotsessi vältel, ta ei palunud ei kaastunnet ega armu.

Pierrepoint sidus Ruthi käed nahkrihmaga selja taha, juhtis naise langluugile maägitud kohta ja tõmbas talle pähe valgest puuvillasesst riidest kapuutsi. Samal ajal kui ülemtimukas seemisnahaga kaetud silmust hukkamõistetud naise kaela ümber sobitas, kontrollides köie vaba liikumist messingrõngas, sidus tema assistent rihmaga Ruthi jalad. Pärast 28-aastase Edith Jessie Thompsoni poomisest 1 septembril 1923 Holloways pidid ülespoodavad naised hukkamisel kandma koredast lõuandist aluspükse (vastupunniv Edith tuli hukkamisruumi lohistada, väidetavalt oli pärst tunniajalist võllas kõlkumist kogu tema pesu verega kaetud. Ülemtimukas John Ellis sooritas kümme aastat pärast neid sündmusi enesetapu- näinud Edithile sarnanevat naist oma juuksuriärisse sisenemas, lõpetas ta oma elu habemenuaga.). Ettevalmistustega valmis saanud, vabastas Pierrepoint vedrumehhanismi kaitseriivi ja avas langluugi. Kogu protseduur võttis aega alla 10 sekundi. Ruthi elutu keha jäi ettenähtud tunniks köie otsa rippuma, misjärel timukas selle alla võttis, lahti riietas ja patoloogile üle andis.

Poomine õnnestus suurepäraselt-Dr. Keith Simpsoni lahkamisraportis konstanteeriti selgroo murd, kusjuures ei leitud lämbumise tunnuseid. Surma põhjuseks märgiti juriidilisest poomisest põhjustatud kesknärvisüsteemi kahjustused.

1983 aasta juulis andis Ruthi tollal 31-aastane tütar intervjuu "Sunday Mirrorile", kus ta rääkis ängistusest, mille all ta kannatas saanud teada, et ta ema on üles poodud:
"Kogu oma elu olen ma püüdnud oma kujutlusse manada pilti timukast, kes, ukseaugust tema kambrisse piilumas, mõttes rehkendab, kui palju köit ta peab kasutama kindlustamaks selle hapra peenikese kaela murdumine. Tseenile võlla all püüan ma mitte mõelda."

Ruth Ellise poomise eest sai Albert Pierrepoint 15 gini, lisaks kompenseeriti sõidukulud. Politsei saatel rahvahulga läbinud, siirdus ta oma "Roosi ja Krooni" kõrtsi, kus kirjutas siseministrile palve enda ametist vabastamiseks.

Selline tegu põhjustas ajakirjanduses palju spekulatsioone teemal, mis hirmsad asjad küll selle hukkamisega seoses toimuda võisid. Albert Pierrepointi kommentaar oli lühike: "Ruth Ellis oli vapraim naine, kelle ma kunagi poonud olen."

Allkiri 2 juunil 1955 Holloways kirjutatud kirjal

Valikupilt

Pealeht Saateks Märkusi Otsing Viited

Monday, 23. August 1999. A.

Kaagiga ja kaagil

Huviline võib tutvuda veel või uurida sisukorda.
Huviline võib vaadata või uurida sisukorda.