Peksukaristus Venemaal

Räägi siis ja ütle ruttu, kuidas pääseda küll võiks veel
ilgest köiest, hirmsast ehtest, mis on valmis kokku jooksma
ümber meie kõigi kaelte. ...

J. W. v. Goethe, Faust II. (A. Sanga tõlkes)

Käesolev pisike ülevaade on pühendatud kriminaalpreventsiooni erinevatele meetoditele, nii sellistele, mis on käesoleval momendil kasutusel, kui ka neile toredaile meetoditele, mis teenimatult (või teenitult) aegade hämarusse vajunud.

Louis Püha 1263 aasta ediktiga määrati, et naisele mõistetud peksukaristuse peab täide viima samast soost isik:
"... et seda, kes rikkus seadust, pekstakse kohtuotsuse põhjal vitstega samasoolise isiku poolt: meest- mees, naisterahvast- naine ilma, et mehed juures viibiksid."

Natalja Fjodorovna Lopuhhina peksmine nuudiga 1 septembril 1743. Selle karistusvormi omapäraks on, et timukasulane palja ülakehaga naisterahva endale selga vinnab, tagades nii oma kolleegile mugavama asetuse kui traditsiooniline pingi (joonis ülal), posti (joonis allpool), või vankri (krahvinna de la Motte juhtum) külge sidumine.

... mida silmas pidades ning olles lasknud ses asjas kohut mõista Senati Üldkogul vaimulikkude, sõjaväe ja tsiviilteenistuse kõige väärikamate meeste osavõtul, kõik allnimetatud süütegijad säherduse diaboolse ja meie impeeriumile üpris hukatusliku ja halva süüteo eest mõista surmanuhtluse alla sel viisil, et Stepan Lopuhhinil, tema naisel, tema pojal ja Anna Bestuževal rebitakse keel suust ja lõigatakse maha ning nad kistakse selle järel rattal lõhki, aga nende kehad seotakse ratta külge, Ivan Moškov ja vürst Putatin kistakse neljaks, Aleksander Zõbinil lüüakse pea maha ja nende kehad seo-takse ratta külge, aga Sophie Lilienfeldil raiutakse ainult pea maha. Olgugi nüüd kõik need inimesed seaduse järgi pälvinud niisuguse karistuse, oleme meie, tänu meie kaasasündinud armulikkusele ja emalikult halastavale meelele andeksandmisega otsustanud: mitte lasta neil surmanuhtlust kanda, vaid selle asemel määrata, et Stepan Lopuhhinil, tema naisel, tema pojal ning Anna Bestuževal, pärast seda kui neid on nuudiga pekstud, lõigatakse keel ära, ning et Ivan Moškovi ja vürst Putatinit nuheldakse nuudiga, aga Aleksander Zõbinit vitstega ja saadetakse nad pagendusse, ning et selsamal moel pagendatakse kaugesse paika Sophie Lilienfeld, kellele peab antama nuuti pärast seda, kui ta on saanud maha lapsega, keda ta kannab, ning et võetakse ära kõik tema nii liikuv kui liikumatu vara . . .

Jelizaveta Petrovna ukaas, avaldatud senatis 30 augustil 1743.
(J.Kross, Keisri Hull)

Kõrvalolev gravüür kujutab Natalja Lopuhhina karistamist nuudiga 1743 aasta 1 septembril vastavalt ülatoodud Jelizaveta Petrovna ukaasile.

Õuedaam Natalja Fjodorovna Lopuhhina oli silmapaistev kaunitar. Bantševitš- Kamenski on teda kirjeldanud:
"... kaunitarist Nataljat ümbritses pidevalt imetlejate parv, see kellega ta suvatses tantsida või kellele kinkis ainult pilgugi tundis end õnnelikemana kõigist surelikest. Noormehed olid vaimustuses tema ilust, armastusväärsusest, meeldivast ja elavast vestluslaadist, isegi vanamehed üritasid talle meeldida."

Natalja Fjodorovna elas rahulikult Peterburis, flirtides ja kuulujutte levitades. Viimased, sihitud kasina keisrinna Jelizaveta Petrovna pihta, saidki talle saatuslikuks. Keisrinna ihuarstil õnnestus oma valdusesse saada Natalja kirjake ühele oma mingil põhjusel Solikamskisse pagendatud armukesele, kus õuedaam soovitab tollel paremate aegade lootuses mitte meelt heita. Selline sõnastus andis aluse suure hulga arvatavate vandenõulaste arreteerimiseks.

29 augustil 1743 ehitati ühele väljakule kanali äärde tapalava. 1 septembri varahommikul oli kogu plats rahvast täis. kohale toodi süüdimõistetud, kohtuotsus loeti ette. Nuhtlust alustati Nataljast.

Üks timukasulastest lähenes Lopuhhinale ja kiskus talt keebi. Natalja Fjodorovna kahvatas ja puhkes nutma, püüdes lugematute pilkude eest oma alastust varjata. Kõik see oli asjatu, timukasulane haaras endise õuedaami kätest, ja vinnas tolle järsult pöördudes endale selga.

Poolsurnud, peaaegu teadvuseta Natalja Fjodorovna lasti seejärel maapinnale vajuda, vastavalt kohtuotsusele lõigati tal ära osa keelest, seoti haavad ning ohver visati kaarikusse.

Järgmisena nuheldi Bestuževat. Kui timukas teda lahti riietas, võttis naine kaelast kallihinnalise risti, kinkides selle timukale. Tänuks peksti teda leebemalt ning lõigati ära ainult väike tükk keelest, nii et Anna säilitas kõnevõime. Lopuhhina seevastu jäi surmani pooleldi tummaks.

Kõrvalolev joonistus pärineb "Kaagi" numbrist 1, 1906 aastast. Kujutatud Kosel aset leidnud episoodi puhul lähtuti põhimõttest "kui mees jooksus, mingu karistus naise kända".

Mari Espenbergi sunniti end paljaks võtma. Kahe lapse ema seoti puu külge ja anti talle kõigi nähes 125 hoopi nagaikaga. Väidetavalt läinud Mari sellise kohtlemise peale hulluks.

Peksukaristus Venemaal

Tuesday, 28. September 1999. A.