Vangla erkeri kasutamine võllana Iirimaal (eelmise sajandi lõpp). Gravüür näitab umbkaudu sobivat kukkumiskõrgust. Antud juhul on olemas briti poomismeetodi lõppkuju tunnused:

	suur kukkumiskõrgus (meetodi põhisisu)
	naise käed on seotud selja taha (kuni sajandi lõpuni seoti vana traditsiooni järgi ette)
	seelik on seotud täiendava rihmaga (naiste jaoks kasutati kolme rihma, lisaks tavalistele- jalad kleidi all ning käed,  kasutati seeliku üleskerkimise vältimiseks kukkumisel lisarihma)
	valge peakott (Inglismaal oli valge padjapüüri üle pea tõmbamine enne silmuse kaela ümber sättimist reeglina kohustuslik)

Probleem seisneb selles, et liiga väikese kukkumiskõrguse korral ei ole tagatud selgroo katkemine, mis on meetodi eesmärk. Siinjuures võiks meenutada 40- aastase Mary Ann Cottoni poomist Durhamis 24 märtsil 1873. William Calcraft, kes oli seda ametit pidanud juba 1829 aastast (loobus 1874), oli valinud liiga lühikese köie, mille otsas vaene naine  oma viis minutit viskles. Eksitust võib seletada, lisaks Calcrafti kalduvusele lühemaid köiepikkuseid valida, ka sellega, et Mary oli umbes 70 tundi enne oma viimsele teekonnale asumist sünnitanud tütre (kuigi rasedatele anti tihti armu, olid sagedased ka juhtumid, mil naine esimesel võimalusel pärast sünnitamist võlla saadeti, näiteks mõnes krahvkonnas kord aastas toimuvatel kohtu väljasõiduistungitel surmamõistetud rase naine poodi aasta hiljem, uuel istungjärgul).   

 Liiga suure kukkumiskõrguse negatiivset mõju sai omal nahal tunda Kanada tuntuimaid timukaid Arthur Ellis (õieti Arthur Bartholomew English), kes kaotas oma töö 1935 aastal, kui poodav naine oma peast ilma jäi- nimelt anti vanglaametniku näpuvea tõttu:  Thomasino Sarao kaaluks 145 naela (66 kg). Võtnud tabelist sobiva köie pikkuse, ei oodanud Ellis langluugi avanemisel niivõrd ebaesteetilist ning lisaks kõigele veel kohtuotsusele mittevastavat ("...and that you there be hanged by the neck until you be dead...") tulemust. Thomasino kaalus tegelikult 187 naela (85 kg). Nii otsustasid naise nõrk kehaehitus ja paar liigset jalga kukkumist timuka saatuse.

Inglismaa poomistabelist (violetne graafik) selgub lihtne seaduspärasus- nimelt on tegemist katsetega leitud kukkumiskõrguse lineaarse lähendusega kujul

h_k=a m_h+b,

kus
h_k- kukkumiskõrgus
m_h- hukatava mass ja a ja b on mingid konstandid (kui kõrgus [cm] ja mass [kg], siis a~-1,6 ning b~360)

Poomisgraafikutelt vajaliku kukkumiskõrguse [cm] leidmiseks tuleb teada hukatava kehakaalu [kg].

Ameerika tabeli puhul (roheline graafik) tuleneb ligikaudne seos (pruun graafik) hüpoteesist, et kaela murdmiseks kuluv energia on konstantne. Siis kasutades potentsiaalse energia avaldist

E_k= m_h g h_k.

kus
E_k- kaelamurdmisenergia
h_k- kukkumiskõrgus
m_h- hukatava mass ja g -raskuskiirendus. Avaldades h_k, saame soovitud valemi (sinine graafik)

kus  a on mingi konstant (kui kõrgus [cm] ja mass [kg], siis a~14157 )