Traditsioonilisel
meetodil, mõõka kasutades, ilmnevad pea maharaiumisel
mitmed probleemid. Otsuse täideviimine sõltub sel juhul
paljuski timuka kvalifikatsioonist. Ühelt poolt nõuab
see kliendilt meelekindlust ja koostöövalmidust, mida
aga alati ei leidu, teisalt on võimatu viia korraga
täide suuremat hulka otsuseid, kuna mõõgatera võib
kergesti viga saada või nürineda./.../Mitme kurjategija korraga hukkamisel võib
esimese hukkamise nägemine ootajaid nii häirida, et
timuka töö nende puhul märgatavalt keerulisemaks
muutub./.../
Tihti tahab surmamõistetu teha enne
otsuse täideviimist ülestunnistuse, mis aga nõuab
tapalavalt raekotta minemist. Selle protseduuriga on
võimalik nii palju aega kulutada, et antud päeval pole
otsuse täideviimine enam võimalik, kuna pea
maharaiumine tõrvikute valgel on võimatu. Nimelt on
tõrvikute valgus liiga nõrk ja ebastabiilne, tekitades
nii optilisi petteid./.../
Mehhanismile esitatavad nõuded:
viiks keha horisontaalasendisse, vabastades
nii kliendi oma keha raskuse hoidmisest protseduuri ajal,
pea maharaiumine peaks toimuma mingi jõu
mõjul, mis oleks stabiilsem ja suurem, kui timuka käte
arendatu./.../
Eriti oluline on kliendi keha asend
protseduuri ajal, kuna põlvitamine on sama ebamugav, kui
seismine. Surmamõistetu tuleb sundida seisma või
põlvitama, kusjuures mõõgahoobi andmise hetkel on
vajalik täielik liikumatus. Kasutades kliendi
kinnihoidmiseks assistente võivad, lisaks meetodi
keerukusele, ka abilised viga saada.
Seega tuleb tagada keha
horisontaalasend ning välistada kõikvõimalikud
protseduuri häirivad liigutused.
Charles- Henri Sansoni
memorandum 1891 aastast.
Klassikaline giljotiin loodi Suure Prantsuse
Revolutsiooni ajal, kuna dr. Joseph-Ignace Guillotin oli
Rahvuskogus surunud läbi seaduseparanduse, mis nõudis
surmanuhtluse täideviimisel ainult ühe meetodi
kasutamist- nimelt pea maharaiumise.
Hea tohtri katsete tulemus oli aga ebameeldiv üllatus
ülemtimukas Sansonile, nagu ülatoodud väljavõtetest
näha, kuna kirve aga eriti mõõgaga pea maharaiumine
nõuab väga kõrge kvalifikatsiooniga timukat. Sansoni
memorandumist lähtudes andis justiitsministeerium talle
ja dr. Guillotinile ülesanne konstrueerida vastav masin.
Varem oli selliseid masinaid kasutatud mitmel pool
Sanson ja Guillotin kasutasid Saksa Dielet ja
Itaalia Mannaiat, eelistades viimast.
Tänapäeval peetakse vanimaks Šotimaal kasutatud
varianti.
Hukatava keha fikseerimisele, kui Mannaia
põhiprobleemile, leidis ühe õhtusöögi ajal
teravmeelse lahenduse Sansoni klaverimeistrist sõber,
Saksamaalt pärit Tobias Schmidt.
Praktiline ülevaatamine ja esimese masina ehitamine
tehti ülesandeks dr. Antoine Louis'le Académie
Chirurgical' i liikmele. Väidetavalt andis
poolkuukujulise tera asemel kaldtera kasutamise idee
kuningas Louis XVI ise, kui Sanson, dr. Guillotin ja dr.
Louis talle mehhanismi tutvustasid.
Lõpliku kuju omandas giljotiin 1870-72, kui
täiustati päästikumehhanismi ja tera liikumiseks
kasutatavaid siine.
Esimene mudel valmis aprillis 1792, mil seda ka
esmakordselt kasutati. Oktoobris samal aastal sai
giljotiin oma esimese naissoost ohvri, kelleks oli keegi
naiskodanik Leclerc, kes mõisteti süüdi varguste eest
majadest ja ladudest.
1870-72 mudel jäi Prantsusmaal kasutusse kuni 1981
aastani.
