ntud lehekülgede eesmärgiks on anda ülevaade mitmesuguste keha- ja ihukaristuste arenguloost, kusjuures  juttu tuleb  peamiselt erinevate karistusvormide geneesist ja teisenemisest ajas ning ruumis. Kuna antud teemadering on küllalt avar, võtame spetsiifilise tähelepanu alla just naisterahvastele kohaldatud karistused; seda mitmel põhjusel. Esmalt võiks mainida mitmete ainult (või peamiselt) naiste  korral kasutatud karistusliikide olemasolu, mille lähem vaatlemine meil ees seisab. Teisalt on üldteada huvitav nähtus Euroopa ajaloos keskaja ja renessanssi piiril- nimelt nõiaprotsessid, milles rõhuva enamuse süüdistatavastest moodustasid just naisterahvad. Kolmandaks tõukejõuks nende lehekülgede koostamisel oli EV Krk säte, milles enne surmanuhtluse kaotamist oli märgitud, et antud karistust naistele ei kohaldata. Õigusfilosoofilisest seisukohast torkas selline diskrimineeriv punkt üldise võrdõiguslikkuse tingimustes kohe silma- üks asi on õiguspraktika, teine õigussüsteemi loogiline ülesehitus (näiteks Prantsusmaal giljotineeriti viimane naine rahuaja tingimustes 1887, kuid seadusandlus lubas surmanuhtlust kohandada  kuni tolle kaotamiseni 1983).  

Ülaltoodud kindralfeldmarssal Keiteli tsitaat on üks väheseid dokumente, kus analoogiline idee ka mustvalgel kirja pandud. Loomulikult on naisterahva surmamõistmine küllalt haruldane ka nendes riikides, kus surmanuhtlus veel kasutusel on, kuid sellist praktikat ei ole sugugi ilus seadusesse kirjutada. 

USA-s on tosina vandemehe veenmine selles, et parim asi, mida naisega ette võtta, on ta ära tappa, tõeline vägitükk. Probleemi aastaid uurinud Victor L. Streib esitab oma artiklis "Death penalty for lesbians" skeemi, kuidas prokurör surmamõistmise saavutab. Esimeseks sammuks on dehumanisatsioon- prokurör peab vandekohut veenma, et kohtualune ei ole tegelikult inimene, ta on koletis ja sellised on ka tema teod. Naisterahva puhul lisandub veel täiendav etapp- defeminisatsioon, mille eesmärgiks on näidata, et kohtualuse teod ei ole tema soo stereotüübiga kooskõlas (Streib üritas antud artiklis tõestada, et kohtualuse lesbilisus kergendab selle etapi läbimist, kuid ei leidnud väitele piisavat alust). See täiendav etapp ongi Streibi järgi põhjuseks naisterahvaste ebaproportsionaalselt väikesele osale surmamõistetute hulgas.

Eelnevast tuleb ka ka lehekülgede teine teema- nood koletised, kelle puhul kohtunikud on mainitud barjääri ületanud. Seoses sellega oleks kohane sissejuhatus lõpetada lõpetada Püha Hieronymuse sõnadega: "Kogu kurjus on naisest,"-

Omnia mala ex mulieribus