Räägi siis ja ütle ruttu, kuidas pääseda
küll võiks veel J. W. v. Goethe, Faust II. (A. Sanga tõlkes) |
|
Kerreme Kadrit Lõhavere vallast kahtlustati mõne
linase riidetüki varguses. /.../ Ülalnimetatud Kadri varguses
kahtlustamise asjas kasutasid kohtumehed peksu süü tunnistamise
saavutamiseks. Ülekuulamisel kihelkonnakohtus (protokoll 4. novembrist
1807) võtsid nad õigeks, et Kadrit tõesti ühel päeval mitmel korral
peksti kokku 60 vitsahoobiga. Kui Kadri ennast süüdi ei tunnistanud,
panid kohtumehed talle 2 pakku jalgade külge ja hoidsid teda niiviisi 3
nädalat ja 2 päeva rehes kartseriarestis veel ja leival. Oma tegusid
vabandasid kohtumehed sellega, et Kadri 12-aastane vend Tõnu
tunnistanud õe peale ja nad uskunud poisikese seletust.
Kirjeldatud juhtumil toimus muidugi rida protseduurireeglite rikkumisi, isegi asja kuuluvus vallakohtu kompetentsi oli vaieldav üks kohtunikest leidis asja kuuluvat kihelkonnakohtu võimkonda. Üldiselt oli vallakohtu karistusvõim küllalt suur: väiksemate üleastumiste 3—80 kepihoopi kaetud ihule, suuremate üleastumiste ja retsidiivjuhtude eest 5—10 kimpu lapsevitsu, iga kimbuga 10 hoopi paljale ihule. Lubatud oli ihunuhtluse asendamine rahatrahviga. Vallakohtud võisid rakendada väga mitmesuguseid karistusi: lapsevitsu, kepihoope, rahatrahve ja ka veel häbistavaid nuhtlusi (häbisambas seismine ja seal peksmine, poole pea paljaks ajamine, tõrvaga määritud köie vööle, kaela või pähe asetamine), käeraudadesse ja jalapakkudesse panemine jne. 1819 aasta seaduse järgi võis kogukonnakohus (tegeles politseiliste süütegudega) kohaldada järgmisi karistusi:
Karistused viidi täide kohtu asupaigas. Ihunuhtlust ja aresti oli võimalik
asendada rahatrahviga (10 hoopi või 1 päev = 2 vaskrubla). |
||||||||||||||
|
Rõugest Sännasse minnes tuleb läbida mets, mis kannab
Tõrvapalu nime. Oma nime olevat mets saanud sellest, et seal hukatud
ennevanasti oma ihuvilja tapmise eest üks tüdruk. Kolm pühapäeva järjestikku
pekstud tüdrukut Vana kalmistu juures asuvas kirikutulbas. Seal pekstud
ainult suuri kurjategijaid, milleks karistatav sinna käsipidi üles tõmmatud.
Tüdruku peksmiseks kulunud kolm koormat vitsu. Kuna tüdruk polnud tegu
kahetsenud, viidud ta neljandal pühapäeval hukkamispaigale. Õpetaja öelnud
veel: kui keegi tahab, et tüdruk elama jääks, siis hakaku see tüdruku
kaelast kinni ja andku suud. Keegi pole seda teinud ja siis löönud
timukas mõõgaga tüdruku pea otsast. See hüpanud kolm korda ja langenud
siis tõrvaste puude peale. Seejärel laip põletatud
üliõpilane Evald Blumfeldt 1927.a.
67-aastaselt Mai Ilveselt Sännas. Antud kohamuistend illustreerib kenasti võimalikku karistuste kombineerimist. Kõrvalepõikena võiks mainida, et "oma ihuvilja tapmine" oli küllalt levinud kuriteo liik; täpsemalt isegi nii levinud, et näiteks Rootsi riigis oli XVI sajandil mitmes piirkonnas lapsetapp kõige levinum isikuvastane kuritegu. Eri aegadel on infanticidumi puhul kohaldatud karistused ja nende karmus erinenud. Karolinas (CCC) on lapsetapp ainus kuritegu, mille puhul naine elavalt maetakse, teistel juhtumitel soovitatakse selle asemel uputamist kohaldada. Asudes kirjeldatud karistuste juurde. Peksukaristus, kui kõige levinum ihukaristus oli küll tavaliselt kasutusel väiksemate süütegude korral, samuti asenduskaristusena, kuid antud juhul võib ihunuhtlust vaadata karistusena sündsusevastase teo eest, mis lõpuks lapsetapuni viis. Peksukaristuse korduv (Kolm pühapäeva järjestikku... ) iseloom on tüüpiline moraalivastase teo puhul. Nii oli Püha Juurdluse (Santa Inquisition) määratud tüüpiliseks kergemaks karistuseks teatud aja jooksul pühapäevadel ja kirikupühadel ihunuhtlus ja/või häbisärgi kandmine. Vitste arvu kohta antud hinnangu kommentaariks võiks märkida, et tüüpiliselt määrati mingi arv paare vitsu. Üks vitsapaar pidas reeglina vastu umbes kolm hoopi; siit tulebki küllaltki suur vitsakogus. Suuandmine on muidugi iidse traditsiooni kajastuseks, mille järgi neitsi võis surmamõistetu päästa (vähemtuntud on tava teine komponent- nimelt ei olnud juba Rooma keisririigi aegadest peale võimalik neitsit hukata. Siiani islamimaades säilinud traditsiooni põhjal kuulub timuka ülesannete hulka ka defloratsiooni teostamine). Tulesurm on olnud paikkonniti väga erineva levikuga, piirdudes Saksamaal ainult usuliste kuritegudega, Inglismaal olnud XIX sajandi keskpaigani kasutusel mehetapjate (parricidumi üldisem vorm, sama kuriteo liigi alla käis ka reetmine) puhul, samal ajal kui nõiad poodi. Madalmaades oli tulesurm seevastu väga laialt kasutusel. Antud protseduuri kommentaariks võiks mainida seda, et Rootsi riigis raiuti põletatavatel tavaliselt pea maha, kusjuures mõõka kasutati meeste puhul, naiste jaoks oli reeglina ette nähtud kirves. |
Tuesday, 28. September 1999. A.