Silmused |
Räägi siis ja ütle ruttu, kuidas pääseda
küll võiks veel J. W. v. Goethe, Faust II. (A. Sanga tõlkes) |
Poomistraditsioonid on paiguti küllalt erinevad. Kõrvalolev ameerika silmus (hangmans knot) koosneb klassikalisel juhul kolmeteistkümnest keerust. See kõige populaarsem silmusetüüp on šoti päritolu.
Antud juhul oli eesmärgiks tekitada massiivne tugipunkt, et moodustada jõule küllalt suurt õlga, mis piisava kukkumiskõrguse puhul tagaks selgroo katkemise. Selle saavutamiseks tuli silmus kaela ümber sättida nii, et massiivne sõlm jääks küljele. Viimane nõue tingis ka vajaduse võtta kasutusele peakott, vältimaks hukkamõistetu liigutamist luugi avamise hetkel millega silmuse asukoht võiks muutuda (samal põhjusel oli silmade sidumine vajalik näiteks ka mõõgaga pea maharaiumisel).
Silmusel oli reeglina 6- 13 keerdu (lisaks 13 oli tihti kasutusel ka 9), mis jämeda köie kasutamisel moodustasid tohutu puntra, mille libisemine köiel ei olnud alati kõige parem. Albert Pierrepoint kritiseerib seda Ameerika barbaarset silmust, mis koos fikseeritud köie pikkusega ei andnud tihti soovitud tulemust. Näiteks II Maailmasõja ajal Inglismaal hukatud USA kodanike puhul kasutati USA protseduuri, mis nagu raportitest selgub, tekitas mitmel korral vajaduse protseduuri korrata.
Antud silmus oli kasutusel peamiselt Ameerikas, Euroopas ja Briti Impeeriumis seda praktiliselt ei kasutatud.
Briti poomistraditsioonis on kasutatud suhteliselt lihtsamat silmust, mis sisaldab minimaalsed tööks vajalikud komponendid. Massiivse keerupuntra asemel kasutati lihtsalt aasa, millest köis läbi käis.
Hiljem, seoses suure kukkumiskõrguse (long drop) kasutuselevõtuga, asendati köiest aas parema liikuvuse huvides messingrõngaga, mis köie otsa pletiti. Selline lahendus tagas reeglina parema tulemuse, kui ameerikalik lahendus, kuid ei ammendanud veel kogu briti timukate leidlikust.
Kõrvalolev silmus kujutab briti poomistraditsiooni tippsaavutust:
12 tundi jooksul hukatava raskuse liivakoti poolt 5/8 tolliseks venitatud 3/4
tollise kanepiköie otsa aetakse esmalt paksust nahast seib, misjärel kõie ots
kaetakse vajalikus ulatuses seemisnahaga, lõpuks aetakse köie ots
läbi trossipuksi, mis seejärel köie otsa kinnitatakse. Nii valminud
silmus tagab parima tulemuse.
Köie valikul on proovitud mitmeid variante; parimaks osutus klassikaline Itaalia kanepist kõis läbimõõduga 3/4 tolli. Kunstkiust köied kippusid venima ja osutusid liiga elastseks. Soovimatute kõrvalnähtude vältimiseks pidi timukas köit 12 tundi liivakotiga koormama, millega tagati keerdude ühtlane venimine. Seemnisnahkne kate tagas puksi vaba liikumise ning vältis poodava kaela kareda kanepiköie teravate kiududega vigastamist. Messingrõnga puksiga asendamine tagas köiel liikuva elemendi täpselt sobiva ava läbimõõdu. Nahkseib lükati, nagu kõrval näha, pärast silmuse hukatavale kaela ümber asetamist vastu puksi, vältimaks tolle liikumist- oli ju silmuse õige asend suure kukkumiskõrguse kasutamisel eriti oluline.
Silmusega seoses peaks mainima ka peakoti kasutamist briti poomistraditsioonis. Ülalmainitud põhjustel kasutusele võetud, oli peakotil lisaks analoogiline funktsioon kui seemisnahast kattel, vähendada hõõrumist. Viimane funktsioon oli teostav muidugi ainult siis, kui kott tõmmati pähe enne silmuse paika asetamist (näiteks Henry Pierrepoint pani simuse alati enne kotti).
Friday, 17. September 1999. A.