Kaagiga ja kaagil

  Wie sie mich binden und packen!
Zum Blutstuhl bin ich schon entrückt
Schon zuckt nach jedem Nacken
die Schärfe, die nach meinem zückt.
Stumm liegt die Welt wie das Grab!

Tunnen timuka kätt oma tukal
mind tapalavale viiakse.
Juba võpatab iga kukal,
kui minu kaelale vihiseb raud.
Maailm on vait kui haud!

J. W. v. Goethe, Faust I. (A. Sanga tõlkes)

Käesolev pisike ülevaade on pühendatud kriminaalpreventsiooni erinevatele meetoditele, nii sellistele, mis on käesoleval momendil kasutusel, kui ka neile toredaile meetoditele, mis teenimatult (või teenitult)

Järgnevas toetudes Maia Madari andmetele esitame mõned arvandmed Eestis tolimunud nõiaprotsesside kohta. Ajavahemikest 1550-1579, 1730-1769 puuduvad andmed.

Süüdistused Eesti nõiaprotsessidel langevad üldiselt kokku traditsioonilistega mujal Euroopas esitatutega:

Süüdistus

Arv

Inimeste haigeks või vigaseks nõidumine 41
Inimeste surnuks nõidumine 36
Loomade surnuks või haigeks nõidumine 21
Diabolism 26
Libahundina kahjustamine 18
Vargus või varga avastamine 11
Süütamine 8
Viljasaagi või põldude nõidumine 4
Piima, õlle, paadi või viinaköögi nõidumine 4

 

Süüdistajad olid enamasti talupojad, kusjuures 82,7% ulatuses mehed, kes väitsid, et kahtlustatav oli nõidumisega neile , nende perekonnale või varale mingit kahju põhjustanud. Mõisnikud ja kirikuõpetajad esitasid süüdistusi harva.

Sagedasim süüdistus oli mürgitamine nõiutud õlle sissejootmisega, millega ohvril ussid (või muud elukad) tekkisid.

Üldiselt ei olnud süüdistatavad juhuslikud, enamikul näib olevat olnud mingi reputatsioon nõiana. Tunnistuste kohaselt oli vähemalt 22 mehel ja 10 naisel mingid võimed ravijana, kusjuures kahtlustusteks andis põhjust tihti just ebaõnnestunud ravi.

Pärast Rootsi kohtureformi on andmed nõiaprotsesside kohta täielikum. Näiteks Pärnu maakohtus toimus suurim arv nõiaprotsesse 1633- 1645 (kokku 22 protsessi, surma mõisteti 12 inimest, nendest 10 aastatel 1640- 1642). Tartu maakohtus on teada ainult 6 protsessi 1632 aastast, surmanuhtlusi ei langetatud. .

Süüdimõistmise saavutamine oli küllalt raske, kuna süüdistuse tõestamiseks ei leitud küllalt veenvaid argumente (vähemalt 17% mõisteti õigeks). Surmanuhtluse (reeglina pea maharaiumine mõõgaga ning keha põletamine) kohaldamise aluseks oli Karl XI 1687 täiendatud edikt, milles nõuti saatanaga kirjaliku või lepingu sõlminu surma mõistmist. Igasuguse ebausu- õnnistamise, ennustamise ning teiste taunitud kunstide eest tuli karistada rahatrahvi või vangistusega vee ja leiva peal, kadalipu või ihunuhtlusega vastavalt süü astmele. Levinuim karistus oli 15- 20 paari vitsu kirikusambas. Veel 1816 sai talupoeg Jacob Kose kirikusambas 15 paari kepihoope, kuna oli püüdnud varast nõidumise abil kindlaks teha.

Nõiaprotsessides

Erinevalt Euroopast oli Eesti nõiaprotsessides süüdistatavate sooline koosseis olulisel määral erinev- kui Euroopas oli naiste osakaal 2/3 (kohati ka üle 80%, samal ajal näiteks Würtzburgis aastatel 1627-1629 ainult 49%), siis Eestis oli olukord vastupidine (84 naist 218 süüdistatust).

 

Eelmine Järgmine

Pealeht Põhjuseid delictum mixti fori Nõiabulla Nõiaprotsessid Eestis Tuleriit

Tagasi nõiaprotsesside peamenüüsse

Monday, 06. September 1999. A.

Kaagiga ja kaagil