Käesolev pisike ülevaade on pühendatud kriminaalpreventsiooni erinevatele meetoditele, nii sellistele, mis on käesoleval momendil kasutusel, kui ka neile toredaile meetoditele, mis teenimatult (või teenitult)

Järgnevas anname lühiülevaate, kuidas nõidade lõputut kurjust enne Innocentius VIII nn "nõiabulla" ilmumist käsitleti.

Alustades nõiaprotsesside käsitlemist alates Innocentius VIII bullast “Summis desiderantes affectibus” 1484 aasta 5 detsembrist, peaks vaatama eelnevaid sündmusi. Nimelt nõiduse varasemat käsitlust, mis uuest oluliselt erines.

Alustada võiks sellest, et suhe kuradiga oli keskaja inimesele sama loomulik, kui jumalaga (meenutagem näiteks Lutherit ja tindipotti). Samuti on alati olnud erakordsete võimetega inimesi, kelle oskused looduslähedase eluviisi korral marjaks ära kulusid. Kuid need inimesed kujutasid endast ühtlasi ka nö “kõrgendatud ohu allikat”, mistõttu neisse tuli lugupidavalt suhtuda. Paratamatult tekkis vahel vajadus nende abi järele ka juhtumitel, mil oli vaja oma ligimest või tema vara kahjustada. Lihtsamaid maagilisi võtteid valdas enamik, kaitseiseloomuga maagia kulus alati ära, ründeiseloomuga võtteid polnud paha teada.

Siit tuleneb nõiduse käsitlemine varasemal perioodil. Kuigi taunitud kui saatanaga mehkeldamine, oli kõik süütu seni, kuni oma trikke ligimese peal ei rakendatud. Nõidusega seotud süüasjad kujutasid (nagu ka näiteks mürgitamine) ilmaliku ja vaimuliku ühishaldusega asju (delictum mixti fori). Nõidumine iseenesest ei olnud karistatav- oli üldiselt ükskõik, kas sa naabrile nuiaga pähe koksasid, või ta ära kaetasid- oluline oli tulemus. Nõidumine oli lihtsalt üks abivahend kuriteo toimepanemiseks.

Näiteks võiks tuua 1542 mürgitamisjuhtumiga seotud protsessi, mis peeti Rakveres meeskohtunik Wolmer Wrangelli eesistumisel:

Nimelt süüdistas Põlula mõisnik Johann Meckes oma naist Annat oma isa surnuks mürgitamises ning temale raske haiguse tekitamises. Mõisaproua põgenes venna Johann Zoyge juurde Haljalasse (Haljala kihelkond), kuid andis kohtule üle mõisateenija Anne ning vana naise Margrete, kes olid talle mürki seganud. Kahe naise põhjalikust ülekuulamisest selgus, et Anna Zoyge oli tahtnud oma meest ja äia mürgitada ning maagia abil hoopis Jürgen Maydelli armastust vöita. Margrete oli kolm korda lausutud ja mürgitatud soola Annega mõisaprouale saatnud ning käskinud seda mõisahärra jalgade alla puistata. Selle eest oli proua, teda söötnud ja jootnud, andnud veel särgi; kaks killingit ning lubanud villase seeliku kinkida. Protsess lõppes Margrete ja Anne ning nende kolme arvatava kaasosalise, möldri Nano, karjase Lauri ja naise Elze tulesurma mõistmisega. Peasüüdlasele Anna Zoygele anti armu maalt väljasaatmisega, kuid kui ta kahe aasta pärast jälle Virumaale tuli, mõisteti ta surma. Ei ole mingeid andmeid, kas see otsus ka täide viidi.

Nõidumist käsitles karistamist väärivana ainult siis, kui sellega oli mingit kahju põhjustatud isegi 1532 Regensburgi kuurvürstide päeval vastu võetud Karolina (Saksa Rahvuse Püha Rooma Riigi ühtne kriminaalseadustik). Muuhulgas võiks mainida, et Bambergi piiskopi alamad palusid 1620 aastate alguses keisrit, et too sunniks “hexenbishofi” oma valdustes Karolinat kehtestama.

Sellised konkreetsetel tõenditel põhinevad protsessid ei muutunud (ega saanudki oma iseloomust olenevalt muutuda) kunagi massiliseks. Tegemist oli ju reeglina fikseeritud süüdistusega, mille tõendamine ka ilma kaelamurdvate grammatiliste uperpallideta (kasutati Karolina tekstist möödahiilimiseks klassikaliste nõiaprotsesside puhul) igati võimalik oli. Sel alusel protsessid elasid üle klassikaliste nõiaprotsesside hiilgeajad ja vaibusid tasapisi XVIII sajandi teisel poolel.

Üheks markantsemaks näiteks oli muidugi protsess, mis sundis Päikesekuningat 31 augusti 1682 andma välja edikti, milles “Louis, jumala armust Prantsusmaa ja Navarra kuningas” määras, et nõidumisega tegelemine tuleb ihunuhtluse ähvardusel ära keelata. Sellele keelule mitteallujad tuleb kodudest välja ajada ning selliseid šarlatane vastavalt süüle karistada. Edikt fikseeris üheselt, et midagi sellist, nagu nõidumine, ei saa eksisteerida.

Tulekambris uuritud juhtum viis, nagu üldteada, ulatusliku seltskonna avastamiseni, kes mürki ja musti missasid kasutades üritasid õukonnaelu endale sobivas suunas juhtida. Kuna asjasse oli segatud ka kuninga favoriit, kuulutas Louis prokurörile, et ta ei taha asjast rohkem teada. Uurimine summutati, tulemuseks suuremate süüdlaste tuleriidale saatmine.

Vaadeldes Püha Juurdluse seost nõiaprotsessidega, võiks tuua 1260 aastast pärit paavst Aleksander IV hoiatuse inkvisiitoritele:

“Teile ülesandeks tehtud usuasi on sedavõrd tähtis, et teie ei pea end laskma eksitada. teistsuguste kuritegude jälitamisest. Seepärast tuleb ennustamise ja nõidumisega seotud süüasju inkvisitsiooni korras lahendada üksnes neil puhkudel, kui nad kindlalt ketserlusele viitavad; kõikidel muudel kordadel tuleb need süüasjad jätta varem selleks otstarbeks moodustatud kohtute lahendada.”

Seega on küllalt üheselt öeldud, et nõidumine ei kuulu Püha Kirikut ohustavate kuritegude hulka. Kuigi nõid sõlmib saatanaga lepingu (vaid nii on võimalik üleloomulikke tegusid korda saata- inimene peab kasutama deemonite abi), ei ole see veel piisav alus teda süüdistada. Tegemist on ju ainult ühe hinge kuradile andmisega, mitte rohkemat.

Teistsugune käsitlus on esindatud esmakordselt, kui aastal 1398 tõestatakse Sorbonne’s, et leping kuradiga ei ole lihtsalt maagilne riitus, vaid et tegemist on ketserlusega.(1390 oli Pariisi parlament veel üheselt fikseerinud, et nõidus kuulub ilmaliku kohtu kompetentsi.) Üldislt on nõiajahi kõrpunkt Prantsusmaal XVI sajandil (samal ajal Saksamaal XVII sajandil), 1625 aasta paiku nõiaprotsessid seal praktiliselt lõpevad, samal ajal kui Saksamaal just kolmekümneaastase sõja perioodil paiguti nõiaprotsesside kõrgaeg saabub.

Nagu märgivad Sprenger ja Institoris, on igasuguse ketserluse põhjuseks valeõpetusi külvava kuradi tegevus, kuid see ei tähenda ilmtingimata lepingu sõlmimist. Selles mõttes on nõidus eriline ketserlus, sest siin on taoline suhe igal juhul vajalik. Demonoloogid rõhutavad üksmeelselt, et lihtsurelikul inimesel ei saa olla mingeid üleloomulikke võimeid ja seetõttu toimivad maagilised kunstid vaid deemonite teadmiste ja väe abil. Üks nõiduseteooria suuremaid autoriteete Nicholas Remy (Remigius) kirjutas:

“Niipalju kui mina tean, on kõige tundmatu aluseks demonoloogia neetud valdkond, sest seletamatuid fakte pole olemas. Kõik ebaloomulik tuleneb kuradist”

Kiriku vaatevinklist oli ka ketser saatana teener ja tegutses tema ässitusel. III sajandil õpetas piiskop püha Kyprianos, et millise tahes kiriku lõhe ja mis tahes irdõpetuse looja on saatan. Kuid ketser pidas võrreldes nõidade ja tuusaritega silmas hulka suuremaid ja ohtlikumaid sihte. Ta püüdis kukutada valitsevat kirikut, asendada selle omaenese – saatanliku – organisatsiooniga. Nõiad ja tuusarid aga endale seesugust eesmärki, erinedes nii oluliselt ketseritest, kes oma vaateid propageerisid ja misjonitööd tegid. Nimelt määratles kirik irdõpetust kui uute uskumuste jutlustamist ja visa kinnihoidmist ekslikest, vääradest religioossetest vaadetest. Nõidumises süüdistatavaid aga polnud mitte kuidagi võimalik sellise määratlusega hõlmata. Kuigi nõiad ja loitsijad teenisid saatanat, ei jutlustanud mingeid ketserlikke vaateid, samuti ei kaitsnud nad neid.

Siin tulevadki mängu Heinrich Institoris ja Jacob Sprenger, kes Elsassis ja Bodensee ümbruses tohutu ketserliku sekti avastasid ja nii nõidumisele ketserluse kuju andsid. Kogu “saatana sünagoog” ning nõiasabat näitavad selgesti, et nüüd on tegemist tüüpilise ketserlusega, mis ennnast ka aktiivselt levitab, lapsi kuradile pühitsedes. Kõik on valmis selleks, et inkvisitsiooni hästifunktsioneeriv aparaat uute ketserite kallal käiku lasta.

Monday, 06. September 1999. A.