Räägi siis ja ütle ruttu, kuidas pääseda küll võiks veel
ilgest köiest, hirmsast ehtest, mis on valmis kokku jooksma
ümber meie kõigi kaelte. ...

J. W. v. Goethe, Faust II. (A. Sanga tõlkes)

Illustratsioonil on kujutatud kohtupidamist nõidade (süüdistatavad esiplaanil) üle ja süüdimõistetute põletamist (tuleriit tagaplaanil)

Gravüüril kujutatud põletamise puhul on näha tulesurma saadetute pügatud pead. Kogu keha karvkatte eemaldamine täitis kahte ülesannet- esiteks oli see vajalik nõiamärgi (stigma diaboli) leidmiseks, teisalt aga oli levinud ettekujutus, et deemonid võivad nõidu piinamisel aidata, peites end juustes.

Nõiapõletamine Schiltachis Issanda aastal 1533. tähelepanu võiks pöörata köiele kaela ümber, mis koos keha asendi ja suust väljarippuva keelega viitab sellele, et nõid enne tule süütamist kägistati.

Gravüüril on kujutatud nõidade põletamine õlgedest onnis. Taustaks võiks mainida, et 1631 Reinimaal aset leidnud sündmuste peategelaseks oli doctor iuris Franz Buirmann, kellel õnnestus neil aastail, Kölni lähedal mitmetes külades tegutsedes, suur hulk nõidu tuleriidale saata. Gravüüril on kujutatud justiitsnõuniku abikaasa, kes keeldus oma mehe ülemuse voodit soojendamast, mispeale solvunud doctor iuris nõidumissüüdistuse esitas, protesteeriva nõuniku kohtusaalist välja tõstis ja kangekaelse naise tuleriidale saatis.

Sedaaegu oli üks isemoodi rõivas mees end ka kivile upitanud ning asunud naist posti külge siduma, mida naine laskis tõrkumata sündida. Mehel oli käes korralikult kokku lapatud köieviht. Ta loksutas seda tükk aega puunõus, kus pidi olema soolvesi. Korvimüüja teadis, et märg köis annab algul järele, aga kuumuse kasvades soonib seda tugevamini ihusse, ja soolane eriti valusalt. Enne siduma hakkamist rapsas mees ühe liigutusega naise keha varjava hõlsti maha /.../

Käsutäitja andis rahvale meelega aega naise alastust vahtida, enne kui ta siduma hakkas. Kiirustamata, oma tööd tundva asjalisena tegi ta seda — üks keerd naise rindade alt, teine keerd neist kõrgemalt; edasi laskus köis alamale — üks keerd häbemest kõrgemalt, teine madalamalt, nii et see haaras puusad. /.../

Hääl vaikis lõpuks ja kivi ümber tekkis uus liikumine. Peade vahelt nägi ta valges talaaris vaimulikku, kes küünitas kinniseotu poole. väikest risti. Et vaimulik oli lüheldast kasvu, siis ei jõudnud viimane lohutus pärale./.../

Juba tükk aega olid kolm või neli langetatud praksuvate tulelontidega linnavahti oodanud uut trummipõrinat ning ilmsesti kastellaani märguviibet. Nüüd see antigi, kuid märjad haokubud, mis posti ümber kuhjatud, ei tahtnud tuld võtta /.../

Selleks hetkeks, kui tuli viimaks süttis, saabus ka keegi mees sületäie kuivade kuldkollaste õlgedega, mida ta oli otsimas käinud. Need laotati märjakssaanud õlgedele ja hagudele peale. Enam ei suutnud taeva saadetud vihm midagi takistada. Leek viskus jõuga üles ja see haaras kohe naise juuksed. Alles nüüd pääses hääl naisest.

Ning see oli ka kohutav vaatepilt — inimese pea põles, ta suu avanes ja sulgus, kuid läbi leegivuhina polnud midagi enam kuulda. /.../

Et tuli mingi hinna eest ei vaibuks, lisati sinna kogu aeg pooleks lõhestatud männipakke. Kuumus läks nõnda suureks, et linnavahid said puid lisada vaid kinnastes. Aga neid nagu jalatseidki tuli enne uut lähemaleastumist puunõus kasta.

Juba pidid ka kõige kaugemal seisjad tundma kärssava inimliha haisu. Viimane, mis põletatavast ära paistis, oli ta suu — tohutu pärani mu, mis ahmis õhku küllap kõige tähtsamate sõnade jaoks, kuid need ei jõudnud enam kunagi häälena pärale. Veel vilksatasid leekide vahelt vaid meeletuks paisunud silmad ja siis oli vaid tuli./.../

Kui leegile viimaks rahu anti ja sel madalduda lasti, ei olnud postist suurt midagi alles, ja inimesestki selle küljes vaid must nukk, mis nüüd aeglaselt ettepoole kaldus ning laiali puistus.

R. Põder, Pardiajaja.

Antud üksikasjaline elavalt põletamise protseduuri kirjelduse puhul võiks juhtida tähelepanu mõnele detailile.

...väga pikkade juustega...-kuna oli tegemist nõia põletamisega, siis tuleks meenutada seda, et klassikalises protsessi juhendis oli ette nähtud karvade eemaldamine kogu kehalt, leidmaks nõiamärki (kuradi pöidlajälg vms) samuti oli võimalik, et piinamisel kurat oma teenijannat aidates juustes pesitseb, nii et too valu tundmise asemel hoopis mõne juuksekarva kaotab.

...märg köis...-kasutati ka kette, vahel oli kasutusel ka eriline kaelavõru, millega nõid posti külge kinnitati (viimane küll kägistamiseks garrotte eelkäijana).

...naise alastust...-kuigi nõidu ka alasti põletati, oli levinum mingi kore patukahetsejasärk, näiteks Prantsusmaal oli tüüpiliseks karistuseks särgiväel ning paljajalu (üldlevinud traditsiooni järgi astus hukkamõistetu tapalavale paljajalu), silmus kaelas, kirikus (või kiriku ees) patte kahetseda, misjärel hukkamõistetu kohtuotsuse täideviimise paika viidi, kus ta vastavalt teo raskusele, päritolule ja soole surma saadeti (poodi, põletati, raiuti pea maha mõõga või kirvega jne.). Riietusena kasutati ka tõrvatud või väävliga töödeldud särke ja peakatteid.

Nõndaks sai Toomkapiitlile täielik voli plikat hukkama hakata, mäherduse kirikutseremonii ja spektaakli peale rahvast kümne penikoorma tagant murdu kokku tuli. /.../

Ilus kihutüdruk oli hinge vaakumas, Tema hiuksed olid halliks läinud. Tõtt öelda ei olnud see enam muud kui hädapärast lihaga kaetud luukere, nii et vangirauad kaalusid rohkem kui ta ise. Kui temal oligi elus palju rõõmu olnud, siis nüüd tuli selle eest kallist hinda maksta. Need, kes teda mööda minemas olid näinud. ütlesid teda nõnda nutnud ja kisendanud olevat, et ka tema kõige suurematel vihameestel süda haledaks läinud. Kirikus aga olevat olnud tarvis temal suu tropiga kinni toppida, mida tema näris nõnda kui üks sisalik keppi. Siis sidunud timukas tema tulba külge kinni, et teda üleval hoida, kuna muidu olevat ta lasknud ennast mitmel korral maha langeda ja kukkunud tihtipeale jõuetusest. Siis aga olevat tema ühe tugeva tõmbega oma randmed lahti rabanud, sest kuidas muidu, nii kui rahvas arvab, sai tema ahelad maha raputada ja mööda kirikut lippama pista, kus tema oma vana ametit mäletades olevat väledasti mööda ülemisi rõdusid roninud ja nõnda kui linnukene sambaid ja kitsaid friise mööda lennanud. Ta pidi juba peaaegu et katuse kaudu põgenema peasema, kui üks soldan teda oma ammuga sihtinud ja temale noole pahkluusse lennutanud. Vaatamata oma poolenisti äralõigatud jalale olevat vaene plika sellest hoolimata veel nobedasti mööda kirikut liipanud ja murtud luuga oma vere sees edasi komberdanud: nõnda kange hirm olevat temal tuleriida eest olnud Lõpuks saadi tema ikkagi kätte ja viidi tuleriida juurde ilma et ukski teda enam karjumas oleks kuulnud. Jutt tema kirikus ärakargamisest pani alama rahva uskuma, et tema tõepoolest kurat on, ja mõned ütlesid, et ta olevat õhus lennanud.

Kui linna timukas tema tulle viskas, siis tegi ta veel kaks või kolm koledat kargamist ja kukkus tuleriida keskele, mis leegitses veel terve päeva ja öö.

Teise päeva õhtul läksin vaatama, kas sellest nõnda kenast, magusast ja armastajast tütarlapsest ka midagi järele on jäänud, aga ei leidnud muud, kui armetu killukese ribikonti, millele suurest kuumusest hoolimata oli jäänud veel natukene niiskust ja mida mõned ütlesid nõnda kui naisterahvast naerutöö juures ikka veel varisevat.

H.de Balzac, Succuba.

Siin toodud nõiaprotsessi kirjelduses võiks tähelepanu juhtida juba ülal mainitud kombele, mille järgi Prantsusmaal oli tüüpiline, et hukkamõistetu väävlisärgis kiriku ukse ette häbiposti pandi ning alles pärast vastava jumalateenistuse lõppu hukkamispaika viidi.

Tuleriitade puhul esines mitu erinevat vormi, tuntud kivialusest ja postist, mis suurel rahvahulgal hukkamõistetu piinu naha võimaldas, kuni tavalise oksahunnikuni, millele linnatimukas hukkamõistetu keha viskas. Viimast kuju kasutati näiteks ka juhul, kui enne tulle viskamist nõial pea mõõga või kirvega maha raiuti. Samuti oli see vorm kasutusel juhul, kui nõid enne põletamist rattale tõmmati või nõiatooli (Saksamaal levinud ogaline tool, oli kasutusel ka häbistava karistusena- sel juhul kanti tooli seotud naist läbi linna) istuma seati. Posti asemel oli näiteks Rootsis levinud redeli kasutamine, mille külge hukkamõistetu seoti. Eksootilisema variandina võiks mainida Issanda aasta 1600 kevadel Münchenis aset leidnud nõiapõletamist, mille käigus üks hukkamõistetu teibasse aeti ja koos sellega põletati.

10 aprillil 1679 algas Gabriel Nicola la Reynie eesistumisel chambre ardente istung, süüdistatavaks oli Catherine Deshayes' ( tuntud rohkem abikaasa, pankrotistunud juveliir Monvoisini, nimega). Pariisi ratsapolitsei leitnant Desgrais oli Monvoisini vahistanud 12 märtsil Notre Dame'i trepil. Monvoisin oli ilus naine, kuid kohtu ees võis tema näos näha pikkade väsitavate ülekuulamiste jälgi. Uhke kullaga tikitud kleit oli puruks rebitud. Tema lopsakas keha, mis kunagi pakkus ülimat naudingut paljudele kõrgeaulistele kavaleridele, sealhulgas Pariisi timukale monsieur Charles Sansonile, oli nüüd piinatud ja vaevatud (piinamise protseduur ja võtete loetelu oli kehtestatud 1670 ediktiga).

Üritades end viimasel hetkel päästa, väitis Monvoisin, et ainsad pulbrid, mis tema majas leiduvad, on pere tarbeks mõeldud kõhulahtistid. Korraldatud läbiotsimisel avastati aga terve mürgivabrik (võimalik oli valmistada 57 erinevat mürki), lisaks leiti musti küünlaid ja paberilehti satanistliku Credoga, samuti vahast kujukesi, osas neist veel nõeladki turritamas. Kuna mõnede Monvoisini kaasosaliste (le Sage jt.) tunnistustest selgus madame de Montespani aktiivne mustade missade ja muude teenuste tellimine, esitas la Reynie vastavad materjalid Päikesekuningale, kes need kohtuniku silme all põletas. Terve nahaga pääses ka kadunud kardinal Mazarini nõbu. Vältimaks edaspidi sellist tegevust, andis Louis, jumala armust Prantsusmaa ja Navarra kuningas, 1682 aastal (Pariisi parlamendis kinnitatus 31 augustil) välja edikti (päis kõrvaloleval joonisel), milles sätestas nõiduse mitteeksisteerimise ning määras selle praktiseerijad ihunuhtluse ähvardusel oma tegevust lõpetama.

Elavalt põletamisel (Kõrvalolev gravüür) keeldus Monvoisin patukahetsusest, lükates isegi tagasi talle läbi leekide pakutud risti ning tuues viimse hingetõmbeni kuuldavale hirmsaid needusi.