Kaagiga ja kaagil


  Wie sie mich binden und packen!
Zum Blutstuhl bin ich schon entrückt
Schon zuckt nach jedem Nacken
die Schärfe, die nach meinem zückt.
Stumm liegt die Welt wie das Grab!

Tunnen timuka kätt oma tukal
mind tapalavale viiakse.
Juba võpatab iga kukal,
kui minu kaelale vihiseb raud.
Maailm on vait kui haud!

J. W. v. Goethe, Faust I. (A. Sanga tõlkes)

Käesolev pisike ülevaade on pühendatud kriminaalpreventsiooni erinevatele meetoditele, nii sellistele, mis on käesoleval momendil kasutusel, kui ka neile toredaile meetoditele, mis teenimatult (või teenitult)

Järgnevas anname lühiülevaate nõiaprotsesside tekkepõhjuste erinevatest käsitlustest.

Nõiaprotsessid muutusid massiliseks küllaltki lühikese ajaga, kusjuures süüdistatavate arv kasvas tohutu kiirusega. Ajavahemikus 1450- 1750 nõiana põletatute arvu umbkaudseks hinnanguks on pakutud üht miljonit. Selline aukartust äratav hulk seab kahtluse alla selle, et põletatud tõepoolest nõiad olid, mis varasemate protsesside puhul küllalt suure tõenäosusega paika pidas.

Nõiaprotsesside tekkepõhjuste kohta on pakutud mitmeid teooriad. Manfred Hammes oma ülevaates rõhutab majanduslikke põhjusi. Nimelt langevad Saksamaa nõiaprotsessid ususõdade ja hiljem 30-aastase sõja aega, mil tohutute armeede ülalpidamiseks kuluva raha hankimiseks pidid nii keiser, katoliiklik liiga, kui ka protestantlikud riigivürstid pidevalt makse tõstma. Kriitilise piiri ületanud maksukoormus viis kõikvõimalike katseteni raha hankida, kusjuures üheks peamiseks abivahendiks oli alkeemia. Igal vähegi arvestataval riigivürstil oli kuskil keldris mõni alkeemik vahelduva eduga metallide transmutatsiooni uurimas. (Näiteks Saksi kuurvürsti August Tugeva poolt Scharlottenburgi pistetud Böttger sai hakkama portselani leiutamisega.) Kes endale selliseid väljaminekud lubada ei saanud, piirdus odavama maagiaga, mille viljelejaid ohtralt ringi liikus, mainigem kasvõi Georg Fausti, kes ennast järgnevalt tituleeris: Pyromanticus, Chiromanticus, Astrologus ja Necromanticus.

Samuti iseloomustab seda perioodi rahvastiku kiire juurdekasv, kusjuures haritava maa pind jäi samaks, põhjustades näljahädasid. Lisaks sellele puhkesid kohati väiksemad epideemiad, mis ei saavutanud küll sellist ulatust kui varasematel aastasadadel, kuid hoidsid rahvast ikka pideva hirmu all. Loomulikult kaasnes sõdadega rüüstamine ja elanikkonna vähenemine, kuna vaenlase maa arvel elamine oli odavaim viis suurte armeede ülalpidamiseks. Näiteks oli Vestfaali rahu järel Pfalzis järel kõigest 50 000 elanikku, vähem kui kümnendik esialgsest. Samuti põhjustas sõjategevus rahvastiku soolise struktuuri muutumise, naiste osakaal kasvas märgatavalt.

Roger Hart lähtub faktist, et keskaja inimene ei uskunud, et jumal on olemas vaid teadis seda. Sama kehtib ka kuradi kohta, aga kuna too maiste asjadega lähemalt seotud on, tuleb temaga ka igal juhul arvestada. Kõikvõimalikud deemoniteks transformeerunud loodusjumalused jätkasid edukalt oma elu. Nendega arvestamine oli sama loomulik, kui palvetamine. Sellele kogu aeg elus püsinud paganlikule pärandile lisandusid renessansi ajal taaslevivad antiikteadmised, koos kogu mütoloogiliste olevuste hulgaga. Tulemuseks oli kindel usk deemonite võimsusesse ning loomulik soov seda ära kasutada, mis viis kõikvõimalike lepinguteni saatanaga. Samuti oli selge, et kui juhtus midagi ebatavalist, siis oli ilmne mingi deemoni süü selles ning küllalt tõenäoline, et antud tegu ei pandud toime omal initsiatiivil, vaid mõne nõia õhutusel. Nüüd jäigi üle vaid süüdlane üles leida, või kui see ei õnnestunud, omapoolsed maagilised abinõud tarvitusele võtta.

Nõiasabatile iseloomulik duaalse maailmapildi ümberpööramine ja saatana austamine esines juba ka mõnedes varasemates ketserlikes sektides. Institorise ja Sprengeri väide, et nad Bodensee ümbruses tohutu ketserliku sekti avastasid võib viidata tõepoolest mingil määral organiseeritud religiooni olemasolule, mille mõju ulatus kuni Päikesekuninga aegsete mustade missadeni. Kuigi ulatusliku sekti olemasolu on vähetõenäoline, on nõiasabati kirjelduse seos eksisteerinud riitusega võimalik.

Mille koosmõjuga ka tegemist polnud, on selge, et XV sajandi lõpul oli maagiaga tegelemine ja nõidumine Saksamaal erakordse ulatuse saavutanud. Selle üle kurtsid nii katoliiklased kui ka protestandid. Kuigi Saksamaa eri konfessioonid muidu teineteisega elu ja surma peale võitlesid, oli üks asi, milles nende vaated kokku langesid- nimelt nõiajaht.

Martin Luther on tuntud lähedaste suhete poolest saatanaga, dispuudi kellega ta vestluspartneri pihta sihitud tindipotiga lõpetas. Ka “saatana hoorad” ei leidnud Lutheri silmis mingit armu, hoolimata katoliiklaste arvukatest katsetest teda nõidade kaitsmises süüdistada, olid kõik need määratud liiva jooksma, on ju tuntud tema ütlus:

“Nõidade ning maagiaga tegelevate naistega ei tohi mingit halastust olla.
Ma sooviksin nad kõik ise ära põletada. ”

Muuhulgas võiks mainida, et 29 juunil 1540 põletati Wittenbergis neli naisnõida. Luther toetas täielikult kõiki süüdistusi, mis puudutasid saatana teenijannade trikke koduloomade, laste, ilma ja muu analoogilisega, tema piiblitõlge: “sa ei pea nõida mitte ellu jätma”, sai arvukate nõiajahtide lipukirjaks. Reformatsioon ei muutnud nõiaprotsessides oluliselt midagi, erinevusi esines vaid üksikutes rõhuasetustes.

Kui nüüd Institoris ja Sprenger olid leidnud või leiutanud organiseeritud ketserliku sekti, oli aeg küps nõidumisele uute meetoditega läheneda. Suhteliselt kahjutust maagiaga tegelemisest oli saanud ähvardav oht Pühale Kirikule, võis teaduslikel alustel nõiajaht alata.

Järgmine

Pealeht Põhjuseid delictum mixti fori Nõiabulla Nõiaprotsessid Eestis Tuleriit

Tagasi nõiaprotsesside peamenüüsse

Monday, 06. September 1999. A.

Kaagiga ja kaagil