Mannaia
Beatrice Cenci arvatavasti Guido Reni
maali põhjal tehtud gravüürilt
Detail Guido Reni Susannast,
modell võib olla Beatrice Cenci.
Beatrice Cenci vanglas. Paremal on
kujutatud Guido Renit neiut maalimas. Detail Achille
Leonardi maalist (1830-40).
Ülemtimukas Alessandro Braccio, käes
Beatrize Cenci pea 11 septembril 1599.
|
See
võis olla öösel kella nelja paiku (vastu 11.
septembrit 1599 ), kui
paavst oma otsustava sõna ütles. /.../ Sant Angelo silla platsil oli üles seatud suur
tapalava, millel oli laud ahelatega ja mannaia
(giljotiinitaoline riist). Kolmeteistkümnendal tunnil
(kell kaheksa hommikul) tõi Halastuse ordu oma suure
krutsifiksi vangla ukse ette. /.../
Vangla väravasse jõudnud, kirikulipp
peatus, mõlemad naised tulid välja, palvetasid ja
andsid pühale krutsifiksile süüd ning hakkasid siis
üksteise taga kõndides astuma. /.../
Küünarnukist ülespoole olid naistel
käsivarred keha külge seotud, käed aga vabad, nii et
mõlemad said kanda krutsifiksi, mida nad silmade ees
hoidsid. Kleidivarrukad olid hästi avarad, nii et võis
näha käsivarsi, mida katsid randmekohas tihedalt
kinniseotud särgivarrukad, nagu siinmaal kombeks. /.../
Naised viidi kohe kabelisse, mis oli
selleks ette valmistatud /.../
Timukas läks sinjoora Lucrezia Petroni
järele, kelle käed olid selja taha kinni seotud ja
kellel polnud enam linikut õlgadel Platsile ilmus ta
koos kirikulipuga, pea ümber must taftloor; seal palus
ta Jumalalt kõik oma patud andeks ja andis ristilöödu
pühadele haavadele suud. Tal kasti jätta tuhvlid
tapalava ette; kuna ta oli väga paks, siis oli tal
ülesronimisega raskusi. Kui ta juba tapalaval seisis ja
talt must taftloor peast võeti, siis kannatas ta väga
sellepärast, et pidi end näitama paljaste rindade ja
õlgadega; ta vaatas iseennast, mannaiat ja kehitas siis
kõigega leppides aeglaselt õlgu; pisarad tulid talle
silma; ta ütles: «Oo, mu Jumal!... Ja teie, mu vennad,
palvetage mu hinge eest.»
Teadmata, kuidas olla, küsis ta
ülemtimuka Alessandro käest, mida ta peab tegema. See
käskis tal kaksiratsa laua peale istuda, see liigutus
aga riivas tema häbitunnet, ja selleks kulus tal tükk
aega. (Järgnevad detailid on talutavad itaalia
publikule, kes tahab kõike viimse kui üksikasjani
teada; prantsuse lugejale piisab teadmisest, et vaene
naine häbelikkusest oma rinda vigastas; timukas näitas
rahvale tema pead ja mässis selle siis musta taftloori
sisse.) /.../
Kui timukas lõpuks tema ette ilmus,
köis käes, ütles Beatrice:
«Seo kinni see keha, mida on tarvis nuhelda, ja vabasta
hing, mis peab jõudma surematuse ja igavese au sisse.»
Siis tõusis ta püsti, luges palve,
jättis tuhvlid alla trepi juurde, jõudis üles
tapalavale ja tõstis nobedasti jala üle laua, asetas
kaela nannaia'le ja seadis end ise sobivasse asendisse,
et timukas tema külge ei puutuks. Oma kiire
tegutsemisega saavutas ta seda, et sel hetkel, kui
taftist loor ära võeti, ei näinudki pealtvaatajad tema
õlgu ja rinda. Surmahoopi tuli kaua oodata, sest mingi
takistus tuli vahele. Kogu selle aja palvetas ta valju
häälega Jeesuse Kristuse ja kõige pühama Neitsi
poole.
Saatuslikul silmapilgul läbis keha
tugev tõmblus./.../
Beatrice Cenci, keda igavesti taga
leinatakse, oli täpselt kuusteist aastat vana; ta oli
väikest kasvu, aga meeldivalt priske ja lohukestega
põskedes; /.../ Tal oli väike suu ja loomulikud lokid.
Kui ta surma läks, siis langesid ta kuldsed juuksed
silmadele, mis nägi väga graatsiline välja ja äratas
kaastunnet.
Stendhal, Itaalia
kroonikad, Cenci.
Ülaltoodud kirjeldus kajastab
krahv Francesco Cenci, Romagna ühe
mõjuvõimsama perekonna pea 9 septembril 1598 aset
leidnud mõrva süüdlaste hukkamist. Mõrva
organiseerimise eest mõisteti surma Francesco Cenci
tütar Beatrice, poeg Giacomo ja abikaasa (laulatus 1595)
Lucrecia. Algselt käskis Clemens, Pontifex Maximus,
selle jõleda parricidumi süüdlased metsikute
hobuste saba külge siduda, kuid mitmete kardinalide
ühiste jõupingutuste tulemusena õnnestus veenda
paavsti seda otsust muutma.
Stendahl pakub Beatrice Cenci vanuseks hukkamise
hetkel 16 aastat, kuid on levinud ka sünnikuupäev 6
veebruar 1577, seega oli neiu surma minnes 22 aastane..
Üks tolleaegne autor Jutustab, et Clemens VIII olevat
Beatrice hingeõnnistuse pärast suures mures olnud; kuna
ta teadis, et neiu on ebaõiglaselt süüdi mõistetud,
olevat ta kartnud, et too teeb midagi mõtlematut.
Hetkel, kui tütarlaps pea mannaia alla pani, kõlanud Sant'
Angelo kindlusest, mille müüridelt tapalava hästi
näha oli, suurtükipauk. Paavst, kes samal ajal
Montecavallos palvetas, oodanud seda märguannet ning
andnud otsekohe Beatricele paavsti ülima patukustutuse in
articulo mortis. Sellest ka viivitus viimasel
hetkel. Beatrice väsis ootamast ja hakkas end uuesti
püsti ajama, kui timukas käskis tal kaela uuesti pakule
panna.
Kui kirves langes ja neiu pea tapalava laudadel
veeres, ajas ta keha end hetkeks püsti, vajudes
seejärel raskelt mannaiale. Kui ülemtimukas Alessandro
Braccio Beatrice pea juukseidpidi rahvale näitamiseks
üles tõstis, hüüdis ta pisarsilmil: "Siin on oma
ilu ohvriks langenud Rooma neiu pea!" ("Ecco,
ls testa di una donzella romana martire della sua belezza").
Neiu keha kirstu panemisel libises see munga käte
vahelt ja tapalavalt kukkudes kastis verejoaga liivast
pinnast. kuna neiul üll olnud ürp munga käes rippus,
jäi alasti torso, üleni vere ja poriga kaetud, maha
lebama, nii et selle puhtaks pesemisega oli tükk
tegemist.
|