Fondad, kes lõpetasid halvasti

Cat Ballou 1965, 96 min. Režii Elliot Silverstein.

Vesternikomöödia nimiosas Jane Fonda. Lee Marvin sai 1965 kaksikvendadest püstolikangelaste rollide eest parima kõrvalosa Oscari.

Pajatus korralikust õpetajannast, tema kujunemisest ilmakuulsaks röövliks ning kurvast lõpust. Õpetlik lugu sellest, kuidas kuritegevus end ära ei tasu; iga tollele teele asuv neiu peab arvestama, et kuskil ootab teda jupp nööri, nii parajalt pikk. Lisaks konstateeritakse, et parim viis alkoholisõltuvusest vabanemiseks on vennatapp (eriti kaksikvenna). Õpetliku lõpu rikub deus ex machina (õigemini machine ex deum- nuga palveraamatust).

Poomisprotseduur on kujutatud vastavuses parimate Metsiku Lääne traditsioonidega: Korralik langluugiga võllas ja klassikaline ameerikalik paljukeeruline poomissilmus. Nagu ülemisel kaadril näha seatakse simus hukatava kaela ümber, misjärel langluugi riiv (alumise kaadri ülaosas) avatakse, nii et naine läbi luugi kukub ja  köie otsa rippuma jääb.

Filmi aluseks olev jutustus on arvatavasti inspireeritud tõepoolest eelmise aastasaja lõpul Wyomingis aset leidnud sündmustest. Jutt on nimelt Karja-Kata (Cattle Kate) lintšimisest 20 augustil 1889. Cattle Kate müüdi levikul on suur osa olnud kollakavõitu ajakirjandusel, kes karjaparun Albert John Bothwelli karja varguse eest koos Sweetwateri postkontori ülemast abikaasaga lintšitud 29-aastasele Ellen Watsonile naaberlinnas Bossomeris elanud libu Kate Maxwelli teod (karjavargused ja tapmised) külge pookis. Huvitava faktina võiks mainida, et piisava jämedusega köie puudumisel visati Ellenile kaela kaks lassot. Kinnitanud need kanjoni serval kasvava puu oksa külge, tõugati naine järsaku servalt alla, jättes ta nii kõlkuma seniks, kuni šerif järgmisel päeval mõlemad poodud alla võttis. Sarnast kahe köiega poomist mainib muuhulgas Pariisi ülemtimukas Charles Sanson oma memuaarides, kusjuures ta märgib, et kolmandat köit kasutati hukkamõistetu redelilt maha tõmbamiseks.

Point of No Return. 1993, 109 min. Režii John Badham.

Luc Bessoni "La Femme Nikita" Holliwoodi versioon. Surmamõistetud politseinikutapja rollis Bridget Fonda.

Nad võtavad kolm keemilist ühendit-  naatriumpentothal on ainuke, mida tunnen. Igaühe jaoks nende seast on eraldi kateetriga ühendatud süstal. Kaks isikut vajutavad kahes eraldi ruumis nupule ja aparaat surub süstlakolvid järjekorras alla. Sina saad ühe portsu, teine läheb ämbrisse, et kellegile halba enesetunnet ei jääks. Esmalt põhjustab pentothal teadvuse kadumise, ja enne järgmist ühendit ootab aparaat minutikese. See paralüseerib südame ja kopsud. Kolmas on lihtsalt kindluse mõttes. Seega lämbud sa veidike, aga enamikul juhtudel läheb kõik üpris kiiresti. See ei ole nagu uinumine aga ka mitte nagu gaasikamber.

Stewart O'Nan, Speed Queen.Rowohlt 1998.(saksakeelne tõlge)

Stewart O'Nani romaan "Speed Queen,"  kujutab endast nimitegelase mõtilklusi surmamõistetute kambris, mürgisüsti oodates.

Ülaltoodud katkend kirjeldab küllalt täpselt aparaati nimega "FRED A. LEUCHTER ASSOCIATES, INC. MODULAR LETHAL INJECTION SYSTEM.", mis on ilmselt ka mudel, mida Holliwoodi soustis "Nikita" nimitegelase puhul kasutatakse. Filmis on näha, kuidas kriitiline teine kemikaal katkisest ühendusest välja voolab.

Leuchteri aparaadi juures tuleks täpsustuseks mainida, et eri nupud ei käivita eri süstlakomplekte, vaid kasutusel on tumbler, millega valitakse kumb nupp süstlakomplekti käivitab. Esimese süstlakomplekti tõrke korral aktiveeritakse teine. Lisaks on kuus lülitit, millega on võimalik vastava süstla elektromagnet käsitsi aktiveerida. Viimase varuvõimalusena on võimalik süstlad käsitsi mehhaaniliselt tühjendada. 

Meetodi puudusena on mitmed tuntud anestesioloogid väitnud, et antud kemikaalivaliku korral võib hukatav  lämbuda ja tunda tugevaid valusid, kuid kasutavad paralüseerivad ühendid välistavad kommunikatsiooni (näiteks Dr. Edward Brunner saavutas Illinois's Leuchteri aparaadi asendamise teise päritoluga seadmetega).