Käesolev pisike ülevaade on pühendatud kriminaalpreventsiooni erinevatele meetoditele, nii sellistele, mis on käesoleval momendil kasutusel, kui ka neile toredaile meetoditele, mis teenimatult (või teenitult)

Järgnevas vaatame lähemalt Innocentius VIII nõiabullaga seotud sündmusi.

1484 aasta 5 detsembril kirjutas paavst Innocentius VIII alla bullale “Summis desiderantes affectibus”, mis oli suunatud maha suruma vastupanu, mida tema

armastatud pojad Heinrich Institoris ja Jacob Sprenger

Saksamaal kohtasid. Pärast seda, kui esimene Saksa suurinkvisiitor Konrad von Marburg oma tegevuse eest 1233 aastal eluga maksma pidi, oli protsesside arv Saksamaal võrreldes naaberriikidega tagasihoidlikuks jäänud. Umbes kümme aastat enne bullat anti Heinrich Institoriusele volitused tegutseda inkvisiitorina kogu Saksamaal (reeglina anti inkvisiitoritele õigus tegutseda ainult mingis kindlas ringkonnas). Tegemist oli ebaõigluse hüvitamisega, nimelt oli Ordu ta 1473 Baselis umbes aastaks vangikongi pistnud, kuna tulise paavsti ülimuslikkuse keisri suhtes pooldajana oli too keiser Friedrich III suhtes lugupidamatult väljendunud.

Mag. Henricus Intsitoris, inquisitor in provincia Theutonie

alustas niisiis oma tegevust Ülem-Saksamaal, kus tema võimupiirkond ulatus kuni Kölnini. Saanud Sixtus IV täiendavad volitused, oli tema ülesandeks tagada kirikumaksude Rooma jõudmine, selles ametis aga tekkisid tal mitmed vastuolud, nii et Augsburgi piiskopile tehti isegi ülesandeks Institoris arreteerida, ning edaspidi piirdus ta ainult inkvisiitoritegevusega.

Jacob Sprenger sai 32-aastasena 1472 Kölni Dominiiklaste kloostri prioriks, 1480 Kölni ülikooli teoloogiateaduskonna dekaaniks, järgneval aastal Kölni, Mainzi ja Trieri inkvisiitoriks.

Hoolimata ordukindrali toetusest seati nende pädevus kohtumõistmise osas sageli kahtluse alla. Just selle tugeva vastuseisu mahasurumiseks oli bulla mõeldud, kritiseerides

vaimulikke, kes oma kangekaelsuses arvavad, et neidsinaseid kuritegusid tuleks leebelt karistada.

Oma ettekannetes teatasid Institoris ja Sprenger, et neil oli Bodensee piirkonnas ühelt naiselt õnnestunud piinamise abil teada saada, et Saksamaal eksisteerib hiiglaslik keterlik sekt, mille liikmeid lepingu sõlmimine kuradiga iseloomustab. Samuti loetlesid nad ka kõik hiljem bullas esitatud nõidade pahateod.

Hoolimata paavsti bullast oli vastuseis nõiajahile küllalt tugev, nii et Straßburgi piiskop Albert sai ülesandeks selle takistajate suhtes vastavaid kiriklikke karistusi (isegi kuni interdiktini) kohaldada.

Ega ka Institorisel ja Sprengeril alguses paremini ei läinud- nimelt kukkus nende suure hoole ja armastusega ettevalmistatud protsess hoolimata paavsti bullast täielikult läbi: kõik üksteist naist mõisteti õigeks. Küsimus oli muidugi ühelt poolt piiskoppide vastuseis kahele nende diötseesis ringi askeldavale imelikule mungale (Brixeni (Innsbruck) piiskop Georg Gloser oli ka pärast bulla teatavakstegemist 23 juulil 1485 kõike muud, kui abivalmis), teisalt protsessi juriidilise külje puudulikkuses (hoolimata sellest, et 9-st kohtunikust olid 4 dominiiklased, ei suutnud orduvennad 1485 oktoobris õigeksmõistvat otsust ära hoida). Esimene oli loomulik, kuna viimane nii suurte volitustega inkvisiitor Marburgi Konrad oli vaikselt ära koristatud (leiti lõhkilöödud peaga Marburgi lähedalt) ning riigivürstidest piiskopid olid oma võimupiiride kitsendamise suhtes küllalt vaenulikult meelestatud. Teine probleem oli aga parandatav, nii asusid meie vaprad inkvisiitorid korralikke põhjendusi välja töötama, ja mõne aastaga (1485- 1487) valmis kogu nõiajahi aluseks olev põhjalik “Malleus maleficarum”. “Nõiahaamri” kolmas osa käsitles just protsesside juriidilist külge. Autorid iseloomustasid oma tööd järgnevalt:

“Teatavasti on meie töö varemtuntud oma sisult ja seisukohtadelt. Uus on aga eri osade seostamine ning nende omavahelised suhted. Mitte eriti lühike kuna on ju lühidalt kokku võetud paljude autorite tööd. Mitte üleliia pikk, hoolimata sellest, et nõidade koletu kurjuse kohta on lõputult materjali. ”

Nõiahaamri esimene osa oli suunatud vaimulikele, käsitledes nõidumise teoreetilist külge, sisaldades piiblitsitaate, kirikuisade ja kuulsate juristide mõtteid; samuti oli siin esitatud nõidade olemasolu tõestus ning selles kahtlejate ketserina käsitlemise võimalus. Teine osa kujutas endast praktilist käsitlust nõidade kõikvõimalikest pahategudest, andes vastavad üksikasjalikud kirjeldused ning sisaldades hulga näiteid. Lisaks sellele sisaldus teises osas ka kõikvõimalike üldiste, salajaste ning kiriklike nõidusevastaste kaitsevahendite loetelu.

Uudne oli käsitlus kahes punktis, millest esimene puudutas nõiasabatil käimist, teine saatana ja inimese vahelist sugulist läbikäimist. Mõlemad olid Innocentius VIII bullast välja jäänud, kuna eksisteeris vastuolu eelnevate teoloogide käsitlustega. Vastuolu Kanon Episcopiga seisnes selles, et Institoris ja Sprenger keskendusid just nõidade süüdistamisele, Kanon‘is aga käsitleti karistatavana nõidusesse uskumist.

Monday, 06. September 1999. A.