Kui jutt juba leiutistele läks, siis leidub ka siin vallas
Edisonide kõrval Jaan Tatikaid (isegi Austria- Ungari keisririigis).
Lugu ise leidis aset 1900 aastal. 1899 aasta sügisel suri
Viinis riigitimukas Selinger, jättes nii Austria- Ungari keisririigi ilma
selle nii vajaliku ametikoha täitjast. Olukord oli üpris ebameeldiv, kuna
surmaotsused, mis ei viidud täide ettenähtud aja jooksul, asendati
automaatselt eluaegse vangistusega.
Esimeseks pakiliseks juhutumiks oli oma tütre Anna mõrva
eest surma mõistetud päevilise Juliana Hummeli (Hummelova) kohtuasi.
Erinevalt surma mõistetud naiste puhul levinud tavast
,
ei rahuldanud Franz Joseph seekord armuandmispalvet
ja nii asus oma süüd lõpuni eitanud naine 1900 aasta 2 jaanuaril Viini
Maakohtus oma viimsele teekonnale.
Viimaks täide lapsetapjale langetatud surmaotsust kutsuti
Prahast kohale Wohlschläger, tol ajal küllalt tuntud spetsialist, kes oli
ka peamine kanditaat vabanenud riigitimuka kohale. Wohlschläger otsustas
antud juhul kasutada oma Delinquententoilette'ks kutsutud leiutist.
Viimane kujutas endast keerukat rihmade ja köite süsteemi, millesse
timukas viimase hetkeni rahuliku ja kindlameesena püsinud Juliana mässis.
Omapärast leiutist, mille rihmad isegi naise jalge vahelt läbi
jooksid, kirjeldas pealtnägija järgnevalt:
"Naine oli risti- rästi sisse mähitud nagu ohvritall nii, et üksnes
tema välimus endast lausa õigusüsteemi ennenägematut solvamist
kujutas."
Olles oma leiutise efektiivsuses veendunud otsustas Wohlschläger
Juliana ise surma saata, näitamaks kõigile oma mõttetöö vilja eelised
traditsiooniliste meetodite ees. Kogu võlla ja garrotte
ristsugutisest süsteem pidi töötama hukatava keharaskuse mõjul, kuid
habras naine osutus liiga kergeks, põhjustades ettearvamatu olukorra.
Situatsiooni raskendas asjaolu, et avatud langluugi tõttu ei olnud võimalik
rihmades rippuva ja viskleva naise juurde pääseda, et ta kaela järsu nõksuga
murda või jalgadest tirides lämbumist kiirendada. Pealtnägijast
ajakirjanik kirjeldas toimunut:
"Hummelova, haaratud hirmsatest krampidest ning tuues kuuldavale
ebainimlikku korinat, viskles lämbudes peaaegu 45 minutit. Paljud hukkamist
jälgima pidanud ametnikud minestasid. Me ei viibinud mitte vanglas vaid
tapamajas."
Wohlschläger pidas pärast totaalset läbikukkumist
paremaks esimese rongiga pealinnast kaduda. Uueks kandidaadiks sai
kohvikuomanik Josef Lang. 27 veebruaril 1900 määrati ta ülemtimukaks kogu
"Ülem- ja Alam- Austiria erzhertsogkonnas, Salzburgi hertsogkonns,
Tirooli ja Voralbergi riigikrahvkonnas, Kärnteni ja Kraini hertsogkonnas,
Istria ja Triesti markkrahvkonnas, Sileesia hertsogkonnas, Dalmaatsia
kuningriigis, Galiitsia kuningriigis koos Krakovi suurhertsogkonnaga, samuti
Sloveenia ja Horvaatia kuningriigis."
Esimese kliendi töötles Lang 3 märtsil 1900. Enne
hukkamist teatas protseduuri jälgima määratud komisjoni juht, prof.
Haberd, meenutades Juliana Hummeli kolmveerandtunnist agooniat, mille
tunnistajaks ta kahe kuu eest oli olnud, Langile oma soovist, et aega kuluks
alla minuti.
Kui kõik oli läbi teatas Lang tagasihoidlikult:"45
sekundit". Hiljem õnnestus Josef Langil poomine ka 40 sekundiga
.