Kui jutt juba leiutistele läks, siis leidub ka siin vallas Edisonide kõrval Jaan Tatikaid (isegi Austria- Ungari keisririigis).

Lugu ise leidis aset 1900 aastal. 1899 aasta sügisel suri Viinis riigitimukas Selinger, jättes nii Austria- Ungari keisririigi ilma selle nii vajaliku ametikoha täitjast. Olukord oli üpris ebameeldiv, kuna surmaotsused, mis ei viidud täide ettenähtud aja jooksul, asendati automaatselt eluaegse vangistusega.

Esimeseks pakiliseks juhutumiks oli oma tütre Anna mõrva eest surma mõistetud päevilise Juliana Hummeli (Hummelova) kohtuasi. Erinevalt surma mõistetud naiste puhul levinud tavast, ei rahuldanud Franz Joseph seekord armuandmispalvet ja nii asus oma süüd lõpuni eitanud naine 1900 aasta 2 jaanuaril Viini Maakohtus oma viimsele teekonnale.

Viimaks täide lapsetapjale langetatud surmaotsust kutsuti Prahast kohale Wohlschläger, tol ajal küllalt tuntud spetsialist, kes oli ka peamine kanditaat vabanenud riigitimuka kohale. Wohlschläger otsustas antud juhul kasutada oma Delinquententoilette'ks kutsutud leiutist. Viimane kujutas endast keerukat rihmade ja köite süsteemi, millesse timukas viimase hetkeni rahuliku ja kindlameesena püsinud Juliana mässis.

Omapärast leiutist, mille rihmad isegi naise jalge vahelt läbi jooksid, kirjeldas pealtnägija järgnevalt:
"Naine oli risti- rästi sisse mähitud nagu ohvritall nii, et üksnes tema välimus endast lausa õigusüsteemi ennenägematut solvamist kujutas."

Olles oma leiutise efektiivsuses veendunud otsustas Wohlschläger Juliana ise surma saata, näitamaks kõigile oma mõttetöö vilja eelised traditsiooniliste meetodite ees. Kogu võlla ja garrotte ristsugutisest süsteem pidi töötama hukatava keharaskuse mõjul, kuid habras naine osutus liiga kergeks, põhjustades ettearvamatu olukorra. Situatsiooni raskendas asjaolu, et avatud langluugi tõttu ei olnud võimalik rihmades rippuva ja viskleva naise juurde pääseda, et ta kaela järsu nõksuga murda või jalgadest tirides lämbumist kiirendada. Pealtnägijast ajakirjanik kirjeldas toimunut:
"Hummelova, haaratud hirmsatest krampidest ning tuues kuuldavale ebainimlikku korinat, viskles lämbudes peaaegu 45 minutit. Paljud hukkamist jälgima pidanud ametnikud minestasid. Me ei viibinud mitte vanglas vaid tapamajas."

Wohlschläger pidas pärast totaalset läbikukkumist paremaks esimese rongiga pealinnast kaduda. Uueks kandidaadiks sai kohvikuomanik Josef Lang. 27 veebruaril 1900 määrati ta ülemtimukaks kogu
"Ülem- ja Alam- Austiria erzhertsogkonnas, Salzburgi hertsogkonns, Tirooli ja Voralbergi riigikrahvkonnas, Kärnteni ja Kraini hertsogkonnas, Istria ja Triesti markkrahvkonnas, Sileesia hertsogkonnas, Dalmaatsia kuningriigis, Galiitsia kuningriigis koos Krakovi suurhertsogkonnaga, samuti Sloveenia ja Horvaatia kuningriigis."

Esimese kliendi töötles Lang 3 märtsil 1900. Enne hukkamist teatas protseduuri jälgima määratud komisjoni juht, prof. Haberd, meenutades Juliana Hummeli kolmveerandtunnist agooniat, mille tunnistajaks ta kahe kuu eest oli olnud, Langile oma soovist, et aega kuluks alla minuti.

Kui kõik oli läbi teatas Lang tagasihoidlikult:"45 sekundit". Hiljem õnnestus Josef Langil poomine ka 40 sekundiga.

Monday, 23. August 1999. A.