Tunnen timuka kätt oma tukal
mind tapalavale viiakse.
Juba võpatab iga kukal,
kui minu kaelale vihiseb raud.
Maailm on vait kui haud!

J. W. v. Goethe, Faust I. (A. Sanga tõlkes)

Ülal ootab kirves. See õõtsub õige tasa edasi- tagasi, see on sinine ja helkiv, ja kohe värvub see punaseks. Ja siis on Simone ilma peata ja ta kehast purskub näotu verejuga.

L. Feuchtwanger Simone

Marie Antoinette timukavankris (Davidi joonistus)

Timukavanker läheneb giljotiinile.

Marie Antoinette giljotiinil

Mitme kurjategija korraga hukkamisel võib esimese hukkamise nägemine ootajaid nii häirida, et timuka töö nende puhul märgatavalt keerulisemaks muutub./.../

Tihti tahab surmamõistetu teha enne otsuse täideviimist ülestunnistuse, mis aga nõuab tapalavalt raekotta minemist. Selle protseduuriga on võimalik nii palju aega kulutada, et antud päeval pole otsuse täideviimine enam võimalik, kuna pea maharaiumine tõrvikute valgel on võimatu. Nimelt on tõrvikute valgus liiga nõrk ja ebastabiilne, tekitades nii optilisi petteid./.../

Mehhanismile esitatavad nõuded:

viiks keha horisontaalasendisse, vabastades nii kliendi oma keha raskuse hoidmisest protseduuri ajal,

pea maharaiumine peaks toimuma mingi jõu mõjul, mis oleks stabiilsem ja suurem, kui timuka käte arendatu./.../

Eriti oluline on kliendi keha asend protseduuri ajal, kuna põlvitamine on sama ebamugav, kui seismine. Surmamõistetu tuleb sundida seisma või põlvitama, kusjuures mõõgahoobi andmise hetkel on vajalik täielik liikumatus. Kasutades kliendi kinnihoidmiseks assistente võivad, lisaks meetodi keerukusele, ka abilised viga saada.

Seega tuleb tagada keha horisontaalasend ning välistada kõikvõimalikud protseduuri häirivad liigutused.

Charles- Henri Sansoni memorandum 1891 aastast.

Klassikaline giljotiin loodi Suure Prantsuse Revolutsiooni ajal, kuna dr. Joseph-Ignace Guillotin oli Rahvuskogus surunud läbi seaduseparanduse, mis nõudis surmanuhtluse täideviimisel ainult ühe meetodi kasutamist- nimelt pea maharaiumise.

Hea tohtri katsete tulemus oli aga ebameeldiv üllatus ülemtimukas Sansonile, nagu ülatoodud väljavõtetest näha, kuna kirve aga eriti mõõgaga pea maharaiumine nõuab väga kõrge kvalifikatsiooniga timukat. Sansoni memorandumist lähtudes andis justiitsministeerium talle ja dr. Guillotinile ülesanne konstrueerida vastav masin.

Varem oli selliseid masinaid kasutatud mitmel pool Sanson ja Guillotin kasutasid Saksa Dielet ja Itaalia Mannaiat, eelistades viimast. Tänapäeval peetakse vanimaks Šotimaal kasutatud varianti.

Hukatava keha fikseerimisele, kui Mannaia põhiprobleemile, leidis ühe õhtusöögi ajal teravmeelse lahenduse Sansoni klaverimeistrist sõber, Saksamaalt pärit Tobias Schmidt.

Praktiline ülevaatamine ja esimese masina ehitamine tehti ülesandeks dr. Antoine Louis'le Académie Chirurgical' i liikmele. Väidetavalt andis poolkuukujulise tera asemel kaldtera kasutamise idee kuningas Louis XVI ise, kui Sanson, dr. Guillotin ja dr. Louis talle mehhanismi tutvustasid.

Lõpliku kuju omandas giljotiin 1870-72, kui täiustati päästikumehhanismi ja tera liikumiseks kasutatavaid siine.

Esimene mudel valmis aprillis 1792, mil seda ka esmakordselt kasutati. Oktoobris samal aastal sai giljotiin oma esimese naissoost ohvri, kelleks oli keegi naiskodanik Leclerc, kes mõisteti süüdi varguste eest majadest ja ladudest.

1870-72 mudel jäi Prantsusmaal kasutusse kuni 1981 aastani.

Mannaia

Beatrice Cenci arvatavasti Guido Reni maali põhjal tehtud gravüürilt

Detail Guido Reni Susannast, modell võib olla Beatrice Cenci.

Beatrice Cenci vanglas. Paremal on kujutatud Guido Renit neiut maalimas. Detail Achille Leonardi maalist (1830-40).

Ülemtimukas Alessandro Braccio, käes Beatrize Cenci pea 11 septembril 1599.

Sant Angelo silla platsil oli üles seatud suur tapalava, millel oli laud ahelatega ja mannaia (giljotiinitaoline riist). Kolmeteistkümnendal tunnil (kell kaheksa hommikul) tõi Halastuse ordu oma suure krutsifiksi vangla ukse ette. /.../

Vangla väravasse jõudnud, kirikulipp peatus, mõlemad naised tulid välja, palvetasid ja andsid pühale krutsifiksile süüd ning hakkasid siis üksteise taga kõndides astuma. /.../

Küünarnukist ülespoole olid naistel käsivarred keha külge seotud, käed aga vabad, nii et mõlemad said kanda krutsifiksi, mida nad silmade ees hoidsid. Kleidivarrukad olid hästi avarad, nii et võis näha käsivarsi, mida katsid randmekohas tihedalt kinniseotud särgivarrukad, nagu siinmaal kombeks. /.../

Naised viidi kohe kabelisse, mis oli selleks ette valmistatud /.../

Timukas läks sinjoora Lucrezia Petroni järele, kelle käed olid selja taha kinni seotud ja kellel polnud enam linikut õlgadel Platsile ilmus ta koos kirikulipuga, pea ümber must taftloor; seal palus ta Jumalalt kõik oma patud andeks ja andis ristilöödu pühadele haavadele suud. Tal kasti jätta tuhvlid tapalava ette; kuna ta oli väga paks, siis oli tal ülesronimisega raskusi. Kui ta juba tapalaval seisis ja talt must taftloor peast võeti, siis kannatas ta väga sellepärast, et pidi end näitama paljaste rindade ja õlgadega; ta vaatas iseennast, mannaiat ja kehitas siis kõigega leppides aeglaselt õlgu; pisarad tulid talle silma; ta ütles: «Oo, mu Jumal!... Ja teie, mu vennad, palvetage mu hinge eest.»

Teadmata, kuidas olla, küsis ta ülemtimuka Alessandro käest, mida ta peab tegema. See käskis tal kaksiratsa laua peale istuda, see liigutus aga riivas tema häbitunnet, ja selleks kulus tal tükk aega. (Järgnevad detailid on talutavad itaalia publikule, kes tahab kõike viimse kui üksikasjani teada; prantsuse lugejale piisab teadmisest, et vaene naine häbelikkusest oma rinda vigastas; timukas näitas rahvale tema pead ja mässis selle siis musta taftloori sisse.) /.../

Kui timukas lõpuks tema ette ilmus, köis käes, ütles Beatrice:
«Seo kinni see keha, mida on tarvis nuhelda, ja vabasta hing, mis peab jõudma surematuse ja igavese au sisse.»

Siis tõusis ta püsti, luges palve, jättis tuhvlid alla trepi juurde, jõudis üles tapalavale ja tõstis nobedasti jala üle laua, asetas kaela nannaia'le ja seadis end ise sobivasse asendisse, et timukas tema külge ei puutuks. Oma kiire tegutsemisega saavutas ta seda, et sel hetkel, kui taftist loor ära võeti, ei näinudki pealtvaatajad tema õlgu ja rinda. Surmahoopi tuli kaua oodata, sest mingi takistus tuli vahele. Kogu selle aja palvetas ta valju häälega Jeesuse Kristuse ja kõige pühama Neitsi poole.

Saatuslikul silmapilgul läbis keha tugev tõmblus./.../

Beatrice Cenci, keda igavesti taga leinatakse, oli täpselt kuusteist aastat vana; ta oli väikest kasvu, aga meeldivalt priske ja lohukestega põskedes; /.../ Tal oli väike suu ja loomulikud lokid. Kui ta surma läks, siis langesid ta kuldsed juuksed silmadele, mis nägi väga graatsiline välja ja äratas kaastunnet.

Stendhal, Itaalia kroonikad, Cenci.

Ülaltoodud kirjeldus kajastab krahv Francesco Cenci, Romagna ühe mõjuvõimsama perekonna pea 9 septembril 1598 aset leidnud mõrva süüdlaste hukkamist. Mõrva organiseerimise eest mõisteti surma Francesco Cenci tütar Beatrice, poeg Giacomo ja abikaasa (laulatus 1595) Lucrecia. Algselt käskis Clemens, Pontifex Maximus, selle jõleda parricidumi süüdlased metsikute hobuste saba külge siduda, kuid mitmete kardinalide ühiste jõupingutuste tulemusena õnnestus veenda paavsti seda otsust muutma.

Stendahl pakub Beatrice Cenci vanuseks hukkamise hetkel 16 aastat, kuid on levinud ka sünnikuupäev 6 veebruar 1577, seega oli neiu surma minnes 22 aastane..

Üks tolleaegne autor Jutustab, et Clemens VIII olevat Beatrice hingeõnnistuse pärast suures mures olnud; kuna ta teadis, et neiu on ebaõiglaselt süüdi mõistetud, olevat ta kartnud, et too teeb midagi mõtlematut. Hetkel, kui tütarlaps pea mannaia alla pani, kõlanud Sant' Angelo kindlusest, mille müüridelt tapalava hästi näha oli, suurtükipauk. Paavst, kes samal ajal Montecavallos palvetas, oodanud seda märguannet ning andnud otsekohe Beatricele paavsti ülima patukustutuse in articulo mortis. Sellest ka viivitus viimasel hetkel. Beatrice väsis ootamast ja hakkas end uuesti püsti ajama, kui timukas käskis tal kaela uuesti pakule panna.

Kui kirves langes ja neiu pea tapalava laudadel veeres, ajas ta keha end hetkeks püsti, vajudes seejärel raskelt mannaiale. Kui ülemtimukas Alessandro Braccio Beatrice pea juukseidpidi rahvale näitamiseks üles tõstis, hüüdis ta pisarsilmil: "Siin on oma ilu ohvriks langenud Rooma neiu pea!" ("Ecco, ls testa di una donzella romana martire della sua belezza").

Neiu keha kirstu panemisel libises see munga käte vahelt ja tapalavalt kukkudes kastis verejoaga liivast pinnast. kuna neiul üll olnud ürp munga käes rippus, jäi alasti torso, üleni vere ja poriga kaetud, maha lebama, nii et selle puhtaks pesemisega oli tükk tegemist.

Maiden'i rekonstruktsioon. Tera on muuseumis säilitatava originaaltera koopia. Hukatava keha paigalpüsimine löögi hetkel tagatakse madala pakuga.

Anna Månsdotteri hukkamine 7 augustil 1890 Kristianstadis, Skånes (Rootsi). Pea raiuti maha kirvega, kusjuures kasutusel oli madal pakk, mis on analoogiline Maiden'i juures kasutatuga.

Victor MacClure, She Stands Accused

Kirjeldatud juhtum leidis aset 1600 aasta juulis. 1 juulil levis Edinburghis kulutulena uudis, et 21- aastane Jean Livingstone on arreteeritud oma abikaasa, Warristoni isanda John Kincaidi, kes põlvnes Kincaidi (Stirlingshire) Kincaididest, samal ööl toime pandud mõrva korraldamise eest.
Mõlemad kurbmängu osalised olid kõrgest soost. Siit tuleneb ka äärmiselt ebatavaline hukkamisaeg (kell 4 hommikul), Jeani sugulased tahtsid teda säästa avaliku hukkamise häbist. Samal kaalutlusel oli ka teenijate hukkamise paik valitud linna teises servas sundides nii pööblit valima ühte kahest etendusest. Kõrge päritolu tõttu pääses ta ka parricidumi puhul tüüpilisest tulesurmast (olenevalt teo iseloomust põletati süüdlane elavalt või kägistati enne tuleriida süütamist). Jeani isa, Dunipace lord, muretses rohkem suguvõsa maine, kui tütre pärast, hoolitsedes selle eest, et Jeani palve päikesetõusu näha, tagasi lükataks. Nii pidigi vaene neiu surema koiduhämaruses.

Jeani laupäeva varahommikul tapalavale saatnud vaimulik kirjeldab protseduuri järgnevalt:
"Ta oli oma 21 eluaastaga pooleldi naine, pooleldi laps, kuid kogu tema olek hukkamispaika minnes oli nii rõõmus, nagu ta läheks oma pulma, mitte surma. Jõudnud tapalavani ja selle astmetest üles saadetud, vaatas ta kaks korda pikalt Maiden'it, mida ta polnud varem kunagi näinud."

Tapalaval pidas ta publikule lühikese kõne, milles märkis, et ta seisab siin:
"et näidata et ma olen ja olen olnud suur patune ja olen jumalat rängalt solvanud, eriti just oma abikaasa julma mõrvamisega."
Kõne lõpetas ta pöördumisega rahva poole:
"Ja jumala viha on mu siia toonud, et ma oleksin teile hoiatuseks, et te mitte sellise patu sisse ei langeks, nagu mina."

Jean palvetas, üks tema sõpru oli toonud "puhta riideriba" tema silmade sidumiseks; ise võttis ta suust nõela, et aidata seda kinnitada.

Vaimulik kirjeldas järgnevat:
"Jean põlvitas ja pakkus oma kaela kirvele, pannes kaela graatsiliselt osutatud kohta, liigutades seda edasi- tagasi kuni kogu kael pakul lebas. Kui ta kael oli Maideni külge kinnitatud, läks timukas neiu selja taha ja tõmbas tal jalad sirgeks, nii et kael oleks pikemalt välja sirutatud pakkudes nii terale löögiks rohkem ruumi; kuid neiu tõmbas jalad kaks korda enda alla tagasi tahtes põlvitades oma hinge jumalale anda."

Kirves ei kukkunud järsult vaid langes aeglaselt allapoole. Jean, asetanud kaela pakule jätkas valjul häälel palvetamist:
"Issand Jeesus, võta vastu minu hing! Oo Issanda Tall, kes sa maailma patud kannad, halasta minu peale! Sinu kätesse, oo Issand, jätan ma oma hinge!"
Viimases lause ajal, hetkel mil neiu tõi kuuldavale sõna "Issand", langes kirves.

Henrik Preßler ja Margarete Beier mais 1907

Hoone keskmise tiiva nurka oli püstitatud giljotiin, mille ümber tõsise toimetuse osalised hajusa parve moodustasid.

Viis minutit enne poolt seitset avanes prokuratuuri tiibhoone kõrvaluks ja sellest väljusid Grete Beieri mõrvaprotsessis süüdistust esindanud prokurör Dr. Mannli juhtimisel kohtukolleegiumi liikmed ja eesistuja Dr. Rudert, samuti 12 tunnistajat (peamiselt härrad riiklikest kolleegiumitest), peaprokurör Bernhard, bürgermeister Bluher ja mõned teised härrad.

Prokurör ja kohtunikud kandsid talaari. Viimastel vähestel hetkedel vahetas prokurör mõne sõna timukaga, kes musta rõivastatult oli koos kahe abilisega giljotiini trepi juurde rivistunud.

Kell lõi pool seitse. Terav kellahelin andis Maakohtu taga paiknevasse vanglasse märku alustada viimset teekonda. Kõikide pilgud pöördusid tahapoole, kust, läbi õitsvate aedade, hukkamõistetu ilmuma pidi. Aeglaste sammudega tuli ta sealt, tema paremal käel Dresdenist pärit advokaat Dr. Knoll, vasakul pastor Schmidt, vanglavaimulik ornaadis, kes surmamõistetut vaiksel häälel julgustas ja lohutas.

Grete Beier hoidis käsi ristis ja pilku langetatult aga tema kõnnak oli kindel, ainult pea oli kergelt langetatud.

Ta oli väga kahvatu aga ta näos ei olnud midagi muutunud: ikka samad kahepäevase vandekohtu istungi ajal tuttavaks saanud näojooned, reetmata kübetki mõrvari hinges toimuvat; ta oli rahulik ja täielikult ettevalmistunud- ja see jäine rahu mõjus hirmutavalt.

Aeglaselt, peaaegu kõheldes, astus ta edasi.

Mustal kleidil, mida ta kandis oli kaelus ja kukal paljastatu ja dekoltee volangidega ääristatud.

Nii sammus ta vastu oma süüdistajatele ja kohtunikele.

Prokurör Dr. Mannl astus ette, kuulutades kõrgendatud häälel järgmist:
"Maria Margarethe Beier Erbisdorfist on Freibergi Maakohtu poolt mõrva eest surma mõistetud. Otsus on jõustunud. Tema Majesteet Kuningas ei pidanud võimalikuks oma armuandmisõigust kasutada. Otsus tuleb seega täide viia. Maakonnatimukas Brant, ma annan kurjategija teile üle."

Vaimulik ja advokaat olid vahepeal tagasi tõmbunud. Timukas ja üks tema abilistest talutasid surmamõistetu aeglaselt tapalavani ja selle viiest astmest üles.

Grete Beier asus tapalaudile, mille jalgealune oli kõrgendusega varustatud, et seda hukkamõistetu väikese koguga sobitada.

Järgnev toimus välgukiirusel. Pandlad sulgusid hukatava selja taga. Laudi langetati horisontaalasendisse. Siis karjatas mõrvar! See kõlas ängistavalt (täis hirmu), harda palvena, kuidas nii kaua kogunenud meeleheide võitles see end väheste sõnadena välja:
"Isa, Sinu kätesse annan ma oma hinge- Isa -!!"
Siis sulgus ring kaela ümber ja nuga vuhises alla.

Timukas paljastas pea ja teatas prokurörile:
"Härra prokurör, kohtuotsus on täide viidud."

Kogu protseduur võttis hetkest, mil kurjategija vanglahoonest lahkus, kuni kohtuotsuse täideviimiseni aega kokku ainult 3 minutit.

kohaliku ajalehe 61. aastakäigu 170. nr

Ülal toodud väljavõte ajaleheartiklist käsitleb omal ajal küllalt tuntud juhtumit, nimelt käib jutt 1908 aasta 23 juulil Saksimaal toimunud hukkamisest, mil 22- aastase Grete Beieri (sünd 5.9.1885) pea giljotiini all langes.

35- aastase peainsener Preßleriga kihlus Grete 1906 aasta 18 märtsil. Olles eelnevalt koos emaga ette valmistanud võltsitud testamendi, saabub Grete 1907 aasta 13 mail Chemnitzisse, kus Preßler tal raudteejaamas vastas on. Paar siirdub peigmehe korterisse (14 mai on määratud pulmapäevaks), kus juuakse kohvi, misjärel palub Preßler oma Gretelit talle munalikööri segada. Insener saabki soovitu, kuid mürgilisandiga. Kui kaaliumtsüaniid oli mõjunud, pistab pruut revolvritoru peigmehele suhu ja vajutab päästikule; ametlik versioon- enesetapp.

Grete arreteeritakse 27 juunil. 7 novembril tunnistab ta üles mõrva (varem on esitatud süüdistused kelmuses ja abordis). 24 jaanuaril tunnistab kohtupsühhiaatriline ekspertiis Grete süüdivaks, mõrvaprotsess algab 29 juunil 1908. Kaks päeva kestnud protsess lõpeb Gretele surmaotsuse langetamisega. Friedrich August, jumala armust Saksimaa kuningas, keeldub teisipäeval 21 juulil armuandmisõiguse kasutamisest. Kui prokurör sama päeva pärastlõunal Gretele kuninga otsusest teatab, satub too vaid hetkeks segadusse. Kui hingekarjane neiult paar päeva enne laupäevaks planeeritud hukkamist uurib, kas too ka oma tegu kahetseb, vastab Grete:
"Ma kahetsen kõike halba, mida ma teinud olen, aga ma peaks valetama, väites end mõrva pärast kahetsust tundvat."

Juhtum äratas laialdast vastukaja, nii võiks tuua katkendid "Dresdener Rundschau" 1908 aasta 1 augusti numbrist:
"Rohkem, kui nädal on möödunud sellest Saksimaa kultuuriloo seisukohalt mõtlemapanevast päevast, mil Freibergi kohtukojas õitsvas nooruses neiu pea tapalavalt liivale veeres. /.../
Kui enamikes kultuurriikides surmanuhtlus kaotatud /../ pakutakse meil rahvale nii vastikut, brutaalset, eemaletõukavat näitemängu, nagu noore tüdruku tõurastamine, mehekäega maha nottimine, sadade uudishimulike jõllitajate ees /.../."

Juba 26 septembril 1908 linastus Oldenburgi laadal Robert Melichi kinoteatris juhtunu teemaline film: "Irrwege der Liebe ? la Grete Beier"