Räägi siis ja ütle ruttu, kuidas pääseda küll võiks veel
ilgest köiest, hirmsast ehtest, mis on valmis kokku jooksma
ümber meie kõigi kaelte. ...

J. W. v. Goethe, Faust II. (A. Sanga tõlkes)

Jelizaveta Petrovna ukaas, avaldatud senatis 30 augustil 1743.
(J.Kross, Keisri Hull)

Kõrvalolev gravüür kujutab Natalja Lopuhhina karistamist nuudiga 1743 aasta 1 septembril vastavalt ülatoodud Jelizaveta Petrovna ukaasile.

Õuedaam Natalja Fjodorovna Lopuhhina oli silmapaistev kaunitar. Bantševitš-Kamenski on teda kirjeldanud: 
"... kaunitarist Nataljat ümbritses pidevalt imetlejate parv, see kellega ta suvatses tantsida või kellele kinkis ainult pilgugi tundis end õnnelikemana kõigist surelikest. Noormehed olid vaimustuses tema ilust, armastusväärsusest, meeldivast ja elavast vestluslaadist, isegi vanamehed üritasid talle meeldida."

Natalja Fjodorovna elas rahulikult Peterburis, flirtides ja kuulujutte levitades. Viimased, sihitud kasina keisrinna Jelizaveta Petrovna pihta, saidki talle saatuslikuks. Keisrinna ihuarstil õnnestus oma valdusesse saada Natalja kirjake ühele oma mingil põhjusel Solikamskisse pagendatud armukesele, kus õuedaam soovitab tollel paremate aegade lootuses mitte meelt heita. Selline sõnastus andis aluse suure hulga arvatavate vandenõulaste arreteerimiseks.

29 augustil 1743 ehitati ühele väljakule kanali äärde tapalava. 1 septembri varahommikul oli kogu plats rahvast täis. kohale toodi süüdimõistetud, kohtuotsus loeti ette. Nuhtlust alustati Nataljast.

Üks timukasulastest lähenes Lopuhhinale ja kiskus talt keebi. Natalja Fjodorovna kahvatas ja puhkes nutma, püüdes lugematute pilkude eest oma alastust varjata. Kõik see oli asjatu, timukasulane haaras endise õuedaami kätest, ja vinnas tolle järsult pöördudes endale selga.

Poolsurnud, peaaegu teadvuseta Natalja Fjodorovna lasti seejärel maapinnale vajuda, vastavalt kohtuotsusele lõigati tal ära osa keelest, seoti haavad ning ohver visati kaarikusse.

Järgmisena nuheldi Bestuževat. Kui timukas teda lahti riietas, võttis naine kaelast kallihinnalise risti, kinkides selle timukale. Tänuks peksti teda leebemalt ning lõigati ära ainult väike tükk keelest, nii et Anna säilitas kõnevõime. Lopuhhina seevastu jäi surmani pooleldi tummaks.

Mari Espenbergi sunniti end paljaks võtma. Kahe lapse ema seoti puu külge ja anti talle kõigi nähes 125 hoopi nagaikaga. Väidetavalt läinud Mari sellise kohtlemise peale hulluks.

Kirjeldatud juhtumil toimus muidugi rida protseduurireeglite rikkumisi, isegi asja kuuluvus vallakohtu kompetentsi oli vaieldav üks kohtunikest leidis asja kuuluvat kihelkonnakohtu võimkonda. Üldiselt oli vallakohtu karistusvõim küllalt suur: väiksemate üleastumiste 3—80 kepihoopi kaetud ihule, suuremate üleastumiste ja retsidiivjuhtude eest 5—10 kimpu lapsevitsu, iga kimbuga 10 hoopi paljale ihule. Lubatud oli ihunuhtluse asendamine rahatrahviga.

Vallakohtud võisid rakendada väga mitmesuguseid karistusi: lapsevitsu, kepihoope, rahatrahve ja ka veel häbistavaid nuhtlusi (häbisambas seismine ja seal peksmine, poole pea paljaks ajamine, tõrvaga määritud köie vööle, kaela või pähe asetamine), käeraudadesse ja jalapakkudesse panemine jne.

1819 aasta seaduse järgi võis kogukonnakohus (tegeles politseiliste süütegudega) kohaldada järgmisi karistusi:

	vali noomitus,
	andekspalumine,
	öeldu tagasivõtt,
	kahjutasumine,
	ihunuhtlus maksimaalselt kuni 30 kepihoopi (naistel ja alla 14 aastastel kuni 20 hoopi, rasedatele naistele ei kohaldatud),
	tasuta sundtöö (mitte üle kolme päeva) oma toidul kogukonna heaks,
	arest (kuni kolm päeva) hariliku toiduga või veel ja leival./.../

Karistused viidi täide kohtu asupaigas. Ihunuhtlust ja aresti oli võimalik asendada rahatrahviga (10 hoopi või 1 päev = 2 vaskrubla).
1850. a. alates ei karistatud enam ihunuhtlusega imetavaid naisi. Loodi ka võimalus igal süüdimõistelul kohtult ihunuhtluse rahatrahviga (1 hoop = 20 kopikat) asendamise otsust taotleda.
1860 asendati kepihoobid vitstega, samuti loobuti öeldu tagasivõtu (Widerruf) kasutamisest.
1866 kaotati kogukonnakohtus naiste ihunuhtlus täielikult.

Jeanne de Valois, krahvinna de la Motte. Kord kohtas Pariisi prevot' abikaasa kohtas kerjavat tüdrukut, kes palus almust iidse kuningasoo järeltulijale. Kohale sattunud vaimulik seletas, et tegemist on Henry II ebaseadudliku poja järeltulijaga. Tütarlaps oli orb ja pr de Bellenville võttis ta Pariisi kaasa. Sugupuu õnnestus tõestada. Vend astus mereväkke, saavutas leitnandi auastme ja kandis tiitlit parun de Saint-Remy de Valois.

1780 Jeanne abiellus ihukaardiväelase, krahv de la Motte'ga, kellel polnud mingit varandust. Jeanne kogu sissetulek koosnes väikesest pensionist, millest kaugeltki ei piisanud õukonnas hiilgamiseks. Jeanne ei olnud klassikalises mõttes kaunitar, kuid tema noorusele ja värskusele lisandus meeldiv ja intelligentne näolapp, samuti oli ta meeldiv ja teravmeelne vestluspartner.

tema eminents kardinal de Rohan andis talle 20000 liivrit. Kardinali tagasihoidlik eesmärk oli noore kuninganna juures mängida sama rolli, mid omal ajal kardinal Mazarini Austria Anna juures. Jeanne otsustas selle abil rajada aluse oma finantsilisele sõltumatusele.. Eminents jäi osava intrigaani võrku, kes väitis omavat väga lahedasi sidemeid kunungannaga, kellele sobival hetkel on kerge oma heategijat kiita, nii hajutadeas viimasegi kardinali õnnetu Viini- missiooni põhjustatud ebasoosingu.

Samal ajal oli Louis XV lasknud madame du Barry jaoks teha kaelakee. Kuninga surma järel jäi kaelakee juveliiride kätte, kes seda kuningannale pakkusid 1700000 frangi eest, mis ületas tema võimalused. Jeannel õnnestus kaelakeed näha. Juveliirid olid vägagi huvitatud sellest ehtest lahti saamisest, lisades tegevat helde kingituse sellele, kes korraldaks müügi. Jeannel tuli pähe mõte teha kuningannale see teene, muretsedes talle kaelakee, mida riigikassa olukord ei lubanud. Veennud kardinali asuma müügil vahendajarolli, kallutas ta sinnapoole ka kuninganna pankurid. Võibolla, et ta üritas veenda ka kuningannat, kuid edutult. See sundis Jeanne'i tõenäoliselt abikaasa kaasabil pöörduma ühe erusandarmi poole, kes oli küllalt tuntud dokumentide võltsija ning oli juba Jeannele kardinal Rohani jaoks paar Maria Antuanette kirja võltsinud.

samuti tõmmati kaasa Caligostro, kes omas suurt mõju kardinal Rohani üle. Jeanne veenis kardinali, et kuninganna otsustas kuninga teadmata kee siiski osta, ja palus kardinalil oma usalduse märgiks see ost sooritada, andes kardinalile vastava summa peale enda allkirjastatud võlakirja. Kardinal jäi võltsitud dokumenti uskuma ja 1 veebruaril andsid juveliirid Versailles's Jeannele vutlari kaelakeega, kes selle kardinali juuresolekul kammerteenri osa mängivale kaasosalisele üle andis. Krahv de la Motte sõitis kohe kaelakeega Londonisse.

samal päeval kardinali arreterimisega (15 august) vahistati ka Jeanne, kes üritas end oma kodukülas varjata. 22 detsembril algas kohtuprotsess. 29 detsembril esitas parlamendi peaprokurör süüdistuse. 31 augustil langetati otsus.

1 punkt- kuninganna allkiri oli võltsitud.
2 punkt- krahv de la Motte eluks ajaks galeeridele
3 punkt Jeanne de Saint Remy Valois, härra de la Motte abikaasa mõistetakse avalikule patukahetsusele, silmus kaelas, karistatakse nuudiga, mõlemad õlad häbimärgistatakse V-ga ja eluaegsele vangistusele.
4 punkt võltsija maalt välja.
5 punkt õuedaam oma kohustustest vabaks
5 punkt Caligostro õigeks
6 punkt kardinal Rohan õigeks

Jeannele ei teqatatud teda ootavast saatusest.

Järgmisel päeval parlamedi istungjärk lõppes, mis lükkas otsuse täideviimise edasi. Parlamendi uue istungjärgu alguses vormistati otsus lõplikult.

21 juunil 1786 kutsus Pariisi parlamendi peaprokurör enda juurde ülemtimuka, paludes karistamise ilma suurema kärata ära korraldada. Ülemtimukas nõudis endale kõik volitused asja korraldamiseks, millega prokurör nõustus.

Charles Henry Sanson asus tegutsema.

Böhmer ja Bassange Rohan Marie Antoinette Monvoisin

Charles-Baptist Sanson 2 oktoober 1726

19 aprill 1719 sündinud Charles- Baptiste sai isa ootamatu surma järel Pariisi ülemtimukaks 2 oktoobril 1726.

Siin tuleb välja ülemtimuka ameti tegelik sisu, kuigi 7- aastane poisike ei viinud ise täide surmaotsuseid, oli ta kohustatud hukkamiste juures viibima, andmaks neile seaduslikku iseloomu.

Samuti näitab see ameti kindlat päritavust, sai ju Prantsusmaal esimene timukasulane ülemtimukaks alles 1853. (tegelikult oli Louis Deibler küll päritolult Saksamaalt emigreerunud timuka poeg ja seega parema päritoluga, kui tavaline timukasulane)

Charles-Henri Sanson august 1778 (1754)

Faktiliselt sai ta Pariisi timukaks juba 1754, mil isa haigestus ja ei olnud võimeline oma kohust täitma. Ülemtimukaks kinnitati ta aga alles peale isa surma. (Järjekordne näide ülemtimuka ameti ja surmaotsuste praktilise täideviija rollide erinevusest: ülemtimuka ülesanne on muuta akt seaduslikuks.)

Jeanne de la Motte

A young woman found guilty of conspiring in intrigues against the queen, Jeanne de la Motte was sentenced to be whipped, branded (with a V on each shoulder for voleuse [thief]) and imprisoned for life.  She did not know this at the time as French prisoners were only told their fate immediately prior to the sentence being carried out (with the exception of the death penalty).  Minor punishments such as beatings, whippings and branding were normally carried out by executioners' aids but due to her high status, Jeanne's punishment was undertaken by the chief executioner of France.  In order to maintain court dignity the sentence was scheduled for six o'clock in the morning June 21st 1786 in the courtyard of the Palace de Justice. At five o'clock Jeanne was removed from her celll and taken to Parlement to hear her sentence pronounced.  Haughty and scornful at first she refused to kneel whilst she heard her sentence as was customary but started screaming and thrashing about when she learned of her sentence.  She had to be restrained and physically tied up abd carried down to the courtyard where a scaffold had been erected.  Despite the early hour, a crowd of hundreds had gathered, for whippings of women were extremely popular entertainment.  On seeing the scaffold, whips and braziers, Jeanne continued to thrash about and it took some time to remove her clothes.  With much effort she was finally stripped of her attire and forced down upon her stomach whilst the executioner administered the beating. From 'The Queen's Necklace' (F. Mossiker, 1790) "Her whole body was revealed - her superb body, so exquisitely proportioned.  At the flash of those white thighs and breasts, th erabble broke the stunned silence with cat-calls, whistles and obscenities.  The prisoner, after her whippings, slipped from his grasp - the executioner, branding iron in hand, had to follow her as she writhed and rolled across the courtyard to the very foot of the grand staircase... The delicate flesh sizzled under the red-hot iron.  A light bluish vapor floated about her loosened hair.  At that moment her entire body was seized with a convulsion so violent that the second letter V was applied not to her shoulder but her breast, on her beautiful breast. Madame de la Motte's tortured body writhed in one last tremendous convulsive movement.  Somehow she had the strength to turn and bite the executioner's shoulder.  Then she fainted.  She was taken to Salpetriere prison (from which she later excaped).

üliõpilane Evald Blumfeldt 1927.a. 67-aastaselt Mai Ilveselt Sännas.
EKM F199, 25:1

Antud kohamuistend illustreerib kenasti võimalikku karistuste kombineerimist.

Kõrvalepõikena võiks mainida, et "oma ihuvilja tapmine" oli küllalt levinud kuriteo liik; täpsemalt isegi nii levinud, et näiteks Rootsi riigis oli XVI sajandil mitmes piirkonnas lapsetapp kõige levinum isikuvastane kuritegu. Eri aegadel on infanticidumi puhul kohaldatud karistused ja nende karmus erinenud. Karolinas (CCC) on lapsetapp ainus kuritegu, mille puhul naine elavalt maetakse, teistel juhtumitel soovitatakse selle asemel uputamist kohaldada.

Asudes kirjeldatud karistuste juurde. Peksukaristus, kui kõige levinum ihukaristus oli küll tavaliselt kasutusel väiksemate süütegude korral, samuti asenduskaristusena, kuid antud juhul võib ihunuhtlust vaadata karistusena sündsusevastase teo eest, mis lõpuks lapsetapuni viis. Peksukaristuse korduv (Kolm pühapäeva järjestikku... ) iseloom on tüüpiline moraalivastase teo puhul. Nii oli Püha Juurdluse (Santa Inquisition) määratud tüüpiliseks kergemaks karistuseks teatud aja jooksul pühapäevadel ja kirikupühadel ihunuhtlus ja/või häbisärgi kandmine. Vitste arvu kohta antud hinnangu kommentaariks võiks märkida, et tüüpiliselt määrati mingi arv paare vitsu. Üks vitsapaar pidas reeglina vastu umbes kolm hoopi; siit tulebki küllaltki suur vitsakogus.

Suuandmine on muidugi iidse traditsiooni kajastuseks, mille järgi neitsi võis surmamõistetu päästa (vähemtuntud on tava teine komponent- nimelt ei olnud juba vähemalt Rooma keisririigi aegadest peale võimalik neitsit hukata. Siiani islamimaades säilinud traditsiooni põhjal kuulub timuka ülesannete hulka ka defloratsiooni teostamine).

Tulesurm on olnud paikkonniti väga erineva levikuga, piirdudes Saksamaal ainult usuliste kuritegudaga, Inglismaal olnud XIX sajandi keskpaigani kasutusel mehetapjate (parricidumi üldisem vorm, sama kuriteo liigi alla käis ka reetmine) puhul, samal ajal kui nõiad poodi. Madalmaades oli tulesurm seevastu väga laialt kasutusel. Antud protseduuri kommentaariks võiks mainida seda, et Rootsi riigis raiuti põletatavatel tavaliselt pea maha, kusjuures mõõka kasutati meeste puhul, naiste jaoks oli reeglina ette nähtud kirves.