Räägi
siis ja ütle ruttu, kuidas pääseda küll võiks veel J. W. v. Goethe, Faust II. (A. Sanga tõlkes) |
Käesolev pisike ülevaade on pühendatud kriminaalpreventsiooni erinevatele meetoditele, nii sellistele, mis on käesoleval momendil kasutusel, kui ka neile toredaile meetoditele, mis teenimatult (või teenitult) aegade hämarusse vajunud.
Sellel leheküljel peatume kõige raskemal karistuste seas- neljastamisel. Tegemist oli reetmise täpsemalt Parricidum'i teatud üldistuse (Parricidum- kitsamas mõttes isatapmine annab end laiendada isakuju analoogidele- abikaasa, kuningas (süserään), riik (tegelikult sama: "l'Etat c'est moi"). Viimasel juhul oleks täpsem oleks kuninga isik ja kuningavõim lahutada- näiteks maeti hukatud kuningas Charles I kuninglike austusavaldustega kuna tulevane lordprotektor Cromwell tahtis säilitada kuningavõimu järjepidevust) jne.)- seega riigi seisukohalt kõige hirmsama kuriteo puhul kohaldatava karistusega. Karolinas on vastav formuleering:
"Kogu tema keha neljaks tükiks lõigata ja raiuda ja nii surma saatmisega karistada, ja need neli osa avalikult neljale teele välja riputada ja teibasse torgata."
Protseduur seisnes seega hukkamõistetu neljaks raiumises, vanema vormi puhul neljaks käristamises hobuste vahel. Klassikalise neljastamise puhul viidi protseduur läbi elaval hukkamõistetul. Näiteks üks variant näeb ette, et reeturil tuleb tema truudusetu süda rinnast välja kiskuda, siis pea maha raiuda ning keha neljaks osaks tükeldada. Loomulikult esines ka leebem variant, mis nagu üldiselt (ka ratastamise, põletamise jne. korral) tavaks seisnes esmalt pea maharaiumises.
Neljastamine, kui erakordne karistus oli tihti täiendatud mitmesuguste lisanditega, mida illustreerima sobiksid järgnevad näited:
Friday, 24. September 1999. A.