        
Catherine Corman in Frankenstein Unbound
(1990)
|
Astusime süngesse vangikongi ja nägime Justine'i taganurgas õlgedel istumas; ta käed olid raudus ja pea põlvedele
vajunud. Meid nähes tõusis ta püsti ning kui me temaga üksinda jäime, heitis ta ennast kibedalt nuuksudes Elizabethi
jalge ette. Ka mu nõbu nuttis.
\...\
"Ma tunnistasin, kuid tunnistasin valet. Ma tunnistasin sellepärast, et saaksin pattude andeksandmise, aga nüüd
lasub see vale mu südamel raskemini kui kõik mu ülejäänud
patud. Jumal taevas, anna mulle andeks! Kohe peale süüdimõistmist hakkas pihiisa mind kimbutama. Ta ähvardas ja
hirmutas mind, kuni ma ise hakkasin peaaegu uskuma, et
olengi see koletis, kelleks ta mind rääkis. Ta ähvardas mind
kirikust väljaheitmisega ja põrgutulega, kuhu satun, kui edasi salgan. Kallis proua, keegi ei toetanud mind. Kõik
pidasid mind koletiseks, kelle osaks on häbi ja igavene hukatus. Mis mul üle jäi? Nõrgal tunnil tunnistasin valet, ja alles
nüüd olen ma tõeliselt õnnetu"
\...\
"Kuid õnnistagu taevas sind, kallis Justine, aidaku ta sind vagalt ja kindla lootusega siit ilmast lahkuda. Oh kuidas ma
vihkan etendusi ja teesklusi. Kui üks olend on tapetud, siis
võetakse otsekohe teiselt elu aeglaselt ja piinarikkalt, ning siis arvavad timukad, kelle käed alles süütu verest tilguvad,
et nad on teinud õiglase teo. Seda nimetavad nad kättetasumiseks."
Mary Wollstonecraft Shelley, Frankenstein ehk Moodne
Prometheus. Tln ER 1984 lk 65-66.
|
