Poomise muutumisest filmides

 

The Handmaid's Tale 1990. 109 min, Režii Volker Schlöndorff.

 

Naine talutatakse ettepoole: kogu jõudu kokku võttes kõnnib ta vaevaliselt. Ikka jalga jala ette seades - muidugi on nad talle ulmasteid andnud. Tema suu ümber on nõrk ja hälbiv naeruvõru. Üht näopoolt läbistavad tõmblused, ta pilgutab saamatult silma - see on mõeldud telekaamerale. Vaatajateni ei jõua kunagi midagi sellist, siit otseülekandeid ei tehta. Kaks päästjat seovad naise käed selja taha. Kuulen, kuidas minu taga keegi juba oksendab. Sellepärast meile hommikusööki ei antudki. « Kindlasti Janine, » sosistab Ofglen.

Olen kõike seda varem näinud: valge kott tõmmatakse naisele pähe, ta aidatakse kõrgele toolile, nagu oleks see bussitrepist ülesminek, oodatakse veidi, kuni ta saab tasakaalu tagasi; siis seatakse kaela ümber silmus nagu mõne riideeseme kaelus, seejärel lükatakse tool jalge alt. Olen kuulnud pikka ohet, mis meist vallandub, see meenutab õhust tühjaks jooksvat kummimadratsit; olen näinud, kuidas tädi Lydia kätega mikrofoni katab, et summutada tagantpoolt kostvaid hääli; olen ettepoole kummardunud ja koos teistega köiest kinni hoidnud, olen mõlema käega tundnud selle karedust ja pälkese käes kleepuma hakanud tõrva; seejärel olen käe südamele pannud, et nii väljendada ühtsust päästjatega, jäägitut nõustumist, süüdiolekut selle naise surmas. Olen näinud, kuidas naise jalad tõmblevad. kuidas kaks musta riietatud kogu neist kinni haaravad ja neid täie jõuga allapoole rebivad. Ma ei taha seda enam näha. Parem vaatan muru. Kirjeldan köit.

Valged kotid peas, jäävad kolm keha kummaliselt väljasirutatuna rippuma - nagu kaelapidi ülestõmmatud kanad liha- poe aknal. nagu kärbitud tiibadega lennuvõimetud linnud, nagu hukkunud inglid. Raske on neilt pilku pöörata. Kleidisaba alt ripnevad jalad: kaks paari punaseid ja ühed sinised kingad. Kui kaela ümber poleks nööri ja peas kotti, vöiks kujutleda neid tantsimas: hetkevõte balletis tehtud hüppest. Tegemist on otse- kui seadega. Etendusega. Küllap oli see tädi Lydia, kes kandis hoolt, et sinine kingapaar jääks ikka keskele.

Margaret Atwood, Teenijanna lugu. Tln. ER 1993, lk240-243

 

Margaret Atwoodi "Teenijanna loo" instseneeringus (vt filmikaadreid ülal )on Päästetseremoonia kirjeldust originaaliga (vt tekst) võrreldes mõnevõrra muudetud. Poomisprotseduuri põhierinevus seisneb selles, et kui romaanis on kasutusel tavaline Euroopa meetod lühikese kukkumisega (briti traditsioonis short drop, täiuseni viidud Austria- Ungaris):, siis filmis kasutatakse, väljendamaks täielikku  ühtsust päästjatega, spetsiifilist Kanada (arvatavasti väike vihje Atwoodi päritolule) meetodit: nagu kaadritelt näha seatakse põlvitava päästetava kaela ümber silmus, mille teine ots läbi ploki teenijannade kätte ulatub, kes seda sikutades naise rippuma tõmbavad. 

Protseduuri kiirendamiseks päästetava jalgadest sikutamine on küllalt levinud meetod, olles olnud kasutusel ka Inglismaal. 

Silmuse kohta võiks märkida, et tegemist on klassikalise 13- keerulise Ameerika versiooniga, mis USA õigusjärglases toimuva tegevuse puhul loomulik.

The First Great Train Robbery. (The Great Train Robbery) UK 1979. 111 min, Režii Michael Crichton.

Kurikuulsa kirvemõrvarinna Emma Barnesi hukkamine 1854. aasta 28. augustil oli laialdaselt tuntud lugu. Hukkamisele eelneval õhtul hakkasid esimesed rahvahulgad Newgate'i vangla kõrgete graniitmüüride ümber kogunema, kus nad ka öö veetsid, et endale järgmiseks hommikuks vaatemängu ajaks head kohad kindlustada. Samal õhtul toodi välja võllas ja timuka abilised panid selle üles. Haamrilööke kostis öös kaua aega.

Läheduses olevate üürimajade omanikud, kelle tubadest avanes vaade Newgate'i väljakule, üürisid meelsasti õhtuks oma toad välja paremast klassist daamidele ja härradele, kes soovisid tuba hea vaatega „poomispeo" toimumiskohale.

/.../ Rahvahulk oli nüüd paisunud rohkem kui viieteistkümne tuhandeliseks lärmakaks, õelaks inimkarjaks, ning Pierce teadis et tänavad täituvad veel kümme või viieteistkümne tuhandega lisaks, tööle minnes poomist vaatama tulevad. Vaevalt vaevusid tööandjad ühelgi esmaspäeva hommikul, kui poomine välja kuulutatud oli, karmist korrast kinni pidama; see oli omaksvõetud tõsiasi, et kõik tööle hilinevad, ja eriti täna, kui poodi naisterahvast.

Võllas oli nüüd valmis, köis kõikus jalgealuse kohal õhus. Pierce heitis pilgu oma taskukellale, See näitas 7,45, hukkaimiseni oli veel veidi aega jäänud.

All väljakul hakkas rahvas laulma: „Oh, taevake, näe, minu tund on nüüd käes! Oh, taevake, näe, minu tund on nüüd käes!" Paljud naersid karjusid ja trampisid jalgu, puhkes paar kaklust, aga neid ei olnud tihedas rahvahulgas võimalik tuvastada.

/.../Kell kaheksa lõid St. Sepulchre'i kellad täistundi, rahvahulk kohises ootusärevusest. Vangla kell helises vaikselt, siis avanes Newgate'i vangla uks ja vang juhiti välja. Tema randmed olid selja taha seotud. Ees kõndis kaplan, kes tsiteeris piiblit. Taga oli musta riietatud linnatimukas.

Rahvas nägi vangi ja hüüdis: „Mütsid maha!" lga mees võttis mütsi peast, kui vang aeglaselt poomispaiga poole astus. Siis karjuti: ,Madalamaks seal ees! Madalamaks seal ees!" Enamasti ei võetud karjujaid hiulda.

Pierce hoidis pilgu süüdimõistetud naisel. Emma Bames oli kolmekümnendais aastais ja nägi küllalt elujõuline välja. Tema teravad kehajooned ja kaelalihased olid läbi ta avatud kaelusega kleidi selgelt nähtavad. Kuid ta silmad olid kauged ja klaasistunud; ta ei paistnud tõesti mitte midagi nägevat. Ta asus ettenähtud kohale ja linnatimukas pöördus tema poole, tehes väikesi kohendusi naise riiete juures, nagu oleks ta õmblejanna, kes mannekeennukku paigale asetab. Emma Bames vaatas üle rahvahulga. Köis sobitati ümber ta kaela silmuseks.

Kirikuõpetaja luges valjul häälel, hoides silmi piiblil. Linnatimukas sidus naise jalad nahkrihmaga kokku; see põhjustas naise kleidi all palju kobamist Rahvas viskas selle üle rämedalt nalja. Siis tõusis timukas püsti ja tõmbas musta kapuutsi üle naise pea. Seejärel avanes signaali peale puise klõksuga luuk, mida Pierce kuulis imetäpselt; ja siis keha kukkus, seiskus ning rippus silmapilkselt liikumatuna.

„Tal läheb see juba paremini," ütles Agar. Linnatimukas oli tuntud hukkamistel vusserdamise poolest, jättes poodud vangi mitmeks minutiks väänlema ja kõlkuma, enne kui see suri. „Rahvale niisugune asi ei meeldi," lisas Agar.

Michael Crichton, Suur rongirööv. Tln. Kuldsulg 1995. lk50-53.

 

Emma Barnesi hukkamise kirjeldus Michael Crichtonil vastab eelmise aastasaja keskel Inglismaal kasutatud meetodile, erinevusena võiks mainida, et Inglismaal oli kapuuts tavaliselt valge padjapüür. Jalgade nahkrihmaga sidumine on klassikalise briti poomistraditsiooni osa, lisaks kleidi all jalgade sidumisele tuli  alates suure kukkumiskõrguse (long drop) kasutuselevõtust sündsuse huvides ka kleit kinnitada, vältimaks tolle üleskerkimist kukkumisel.  Näiteks 9 augustil 1856 poodud Martha Browni korral tuli juba alla luugimehhanismi juurde asetunud timukal tagasi üles ronida, kuna ta oli naise kleidi sidumise unustanud. Üldiselt vastab kirjeldus küllalt täpselt viimaste avalike hukkamiste protseduurile, kus poodud vangi mitmeks minutiks väänlema ja kõlkuma jätmise vältimiseks kasutati suurt kukkumiskõrgust, mida võis leida vastavalt hukatava kaalule tabelist.
Kui kliendi kehakaal on kg, siis sobiv kukkumiskõrgus on Inglismaal cm
   

ja Ameerikas vastavalt

cm

Filmikaadrite puhul on rohkem momente, millele peaks tähelepanu pöörama. Esiteks on muidugi silmatorkavaim 6- keeruline ameerika silmus, mida ükski endast lugupidav briti timukas ei kasutaks. Pisiasjana võiks mainida, et kuni sajandi lõpuni ei seotud hukatavate käsi seljataha vaid ette. Kapuutsi puudumist võib seletada hukatava sellesisulise palvega.

Pealeht Meetodid Poomine Fondad Mehetapjad

Saateks Märkusi Otsing Viited

Hit Counter

Wednesday, 15. September 1999. A.